"Laulud tüdrukuga"

Hando Runnel. „Laulud tüdrukuga“ Ilmamaa, Tartu 2024. Esimene trükk 1967. Teisel trükil 95 lehekülge.

Mäletan, et kooliajal oli see pealkiri mulle vastumeelne. Meeldis küll teine sama autori pealkiri „Laulud eestiaegsetele meestele“. Mees polekski justkui soolisele kuuluvusele viidanud, aga tüdruk oli midagi võõramat. Meie klassi poisid pealegi vahepeal sõna ’tüdruk’ üldse ei kasutanud, alati öeldi ’plikad’. Vanemaks saades hakkasin ma tüdrukuteks nimetama neid, keda varem oleksin nimetanud naisteks, aga lemmikpealkiri pole see praegu ka.

Üks paremaid luuletusi kogus on isamaalisem refrääniga „koduküla, kodumaa“. Selles on küll ka osalt tüdrukutele viidatud. See luuletus sarnaneb teema poolest ka teise sama autori kogu tsüklile „Ilus maa“.

Tüdrukute kohta arvatakse raamatus, et tüdrukud tahavad tantsida ja valavad pisaraid, kui neid tantsima ei kutsuta. Mulle tantsida ei meeldi. Meie klassis meeldis tüdrukutele rohkem kui poistele, tüdrukud on tantsinud omavahel ja rõõmsalt, mitte pisaraid valades.

Mäletan, et vist aastal 1988 ilmunud artiklis viidati selles kogus esinevale luuletusele, kus hakatakse hommikul sinistest kildudest toredat päeva tahuma. Artikli autor kirjutas, et see luuletus kuulub isa optimistlikumasse perioodi, hiljem muutus tema luule pessimistlikumaks. Ma ei järeldanud toda artiklit lugedes, et ma peaksin sama moodi alustama optimistlikumast luulest, vaid et pessimistlik on kohe õigemas stiilis.

Vanatüdrukuteks on nimetatud ka vanas eas naisi. Selles raamatus on üks luuletus vanapoisist. Võibolla autorit ennast silmas pidades, sest ta abiellus alles 1970. aastatel.

Mulle ei meeldinud, kui isa vanasti nõudis, et ma pean reipam olema. Selles raamatus tahab ka minategelane ise reibas olla. Reipaks pidavat tegema hommikul külma veega pesemine. Minategelane tirib ka teisi hommikul külma vee alla. Mäletan, kuidas isa mulle lapsena õpetas, et tuleb hakata hommikuti külma veega pesema. Teen seda siiamaani, kuigi uuemal ajal lasen endale peale sooja ja külma vett vaheldumisi.

Autor on maalt pärit ja raamatus on palju maaelu teemat. Eelmisel suvel oli tema linnas ja mina käisin maal pildistamas, aga koju tulles näitasin talle seal tehtud fotosid. Kui ta fotode arvu kuulis, ütles ta, et see on liiga suur, aga vaatas siiski kõik pildid ära.