Koidula luuletused

Lydia Koidula. Väike luuleraamat. Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1967. 126 lehekülge.

Lapsena mulle tundus, et Koidulat kiidetakse liiga palju. Aga laul umbes sõnadega „Õitse ja haljenda, eestlaste maa!“ meeldis mulle juba siis, ainult ma ei teadnud autori nime. Laulu „Mu isamaa on minu arm“ olen küll raadiost lindistanud, aga see pole minu lemmiklaul. Võibolla on viga rohkem viisis. Rida „Su valu südames mul keeb“ lauldakse mõtliku häälega, kuigi keemine võiks tegelikult tähistada tugevat emotsiooni. Laulu „Eesti muld ja eesti süda“ olen lindistanud selles mõttes õnnestunuma viisiga. Laulu „Meil aiaäärne tänavas“ pidasin vist juba lapsena heaks ja seostasin ka autoriga.

Olen kooliajal lugenud, et vähemalt osa Koidula luuletusi on tegelikult tõlked teistelt autoritelt. Aga sel juhul on ta tõlkimiseks valinud teemasid, mis ka tema enda mõtteid väljendavad. Osa luuletusi on ilmselt originaallooming, sest need räägivad asjadest, mis on juhtunud just eestlastega või ka autori endaga.

Isamaalistes luuletustes teab Koidula kindlalt, et on valmis isamaa pärast sada surma surema, aga kahe inimese suhetest rääkivas luuletuses ei tea tegelane, mida oleks õige öelda. Mulle oli lapsena sõjateema vähem vastumeelne kui musitamine, aga see võis tulla sellest, et ma polnud sõdimist näinud, musitamist olin näinud.

Koidula ei elanud eriti vanaks. Tema luuletused väljendavad juba varem peale valmisoleku surra ka soovi surra. Ta kirjutab, kuidas talle on võõrkeeled vastumeelsed, kuigi mitte emakeel. On ka inimesi, kellele meeldib võimalikult palju keeli omandada, nad võivad küll emakeelt kaitsta, aga mitmekesisuse nimel, mitte selleks, et emakeel oleks ainus.

Elu viimasel perioodil Koidula abiellus ja kolis Kroonlinna. See võiks tunduda varasema isamaalisusega vastuolus olevat, aga ta igatseb ka Kroonlinnas kirjutatud luuletustes Eestisse tagasi. Sellest hoolimata, et ta on kurb eestlaste lõhenemise pärast. Koidulale teeb Kroonlinna luuletuste järgi rõõmu lapse sünd, aga oma meest kiitvaid luuletusi vähemalt selles tsüklis ei ole. Lutsu "Talves" mõtleb Arno surmahetkel Teelest ja oma perekonnaliikmetest, Koidula surmaeelses luuletuses ei mõtle oma mehest, vaid Eestist. Mati Undi romaanis tõstatati küsimus, kas oli õige Koidula oma mehe kõrvalt Eestisse ümber matta, aga Koidula ise on väljendanud nii Eestis kui ka Kroonlinnas kirjutatud luuletustes soovi Eestisse maetud saada.

Kui Malle Salupere raamatus Koidula isast Jannsenist arvas teadvat, et Jannseni tervise rikkus ajalehtedevaheline sõda, siis Koidula oma luuletustes arvab juba eluajal teadvat, et tema tervist rikub võõrsil elamine. See ei pruugi alati nii olla. Juhan Liiv elas kodumaal, aga ka tema tervis oli kehv. Väliseestlasest sugulane ütles, et kõige pikaealisemad on pagulaspoliitikud, nemad ei suregi ära. Koidulal võis võõrsil selle võrra raskem olla, et ajastu ja enda looming olid talle sisendanud suurt isamaa-armastust. Minu eluajal võõrsile läinutest osad on kirunud vana kodumaad, mitte uut.