*
Olime teatris. Kartsin, et võin kukkuda lavale. Meenutasin, et ükskord olime pidanud ühes etenduses tantsima. Kuigi ma seda teha ei osanud, olin läinud lavale ja tantsijate juures seisnud. Praegu hakkas osa rahvast saalist lahkuma, sest etenduse lõpp lähenes. Kuigi ma ei pidanud seda õigeks, lahkusin ise samuti. Kinos hakkasid ka alati osad lahkuma, kui lõputiitrid jooksid.
*
Räägiti nõiutud paikadest. Ütlesin, et Tartus on ka selliseid. Toomemägi on täiesti nõiutud. Mõtlesin, et Emajõe kallas samuti.
*
Vaatasime televiisorit. Nuppudest sai reguleerida ühe kaupa iga põhivärvi tugevust. Aga ei teadnud, kuidas need värvid omavahel kokku sulavad. Teised aparaadid võisid näidata samu värve teist moodi. Pistsin näo seina sees oleva augu juurde ja vaatasin sealt sisse. Küsiti, mis värve ma praegu näen. Vastasin, et praegu ma vaatan unenägu. Seejärel röökisin õudusest.
*
Stalin oli katnud laual koha olematule liiduvabariigile. Teised pidid istuma ümber laua ja selle liiduvabariigi tähtpäeva tähistama. Stalin pidi ise istuma laua otsas. Minul soovitati istuda lauanurka Stalini juurde. Ütlesin, et Stalin kardab minu kõrval istuda. Ta kartis, et kui ma istun tema kõrval, siis ma tapan ta ära. Mõtlesin, et tapangi ta ära. Teistele lauas istujatele ütlen, et Stalin suri ootamatusse haigusesse, nimetades, et tema järglaseks saab Molotov. Järglast nimetan selleks, et teised poleks Stalini tapmise pärast pettunud. Tegelikult Stalin on visa hingega ja võib veel elus olla. Pärast Stalini tapmist põgenesin mööda maa-alust koridori. Kuulsin, et teised jälitavad mind, kuigi loogiliselt võttes ei oleks pidanud olema põhjust, miks nad teaksid mind siit otsida. Mõtlesin, et ühtegi väiksesse ruumi ma ei peida, sest see oleks umbtee, kust mind võidaks tabada. Lootsin jõuda koridori lõpus salajase metroo ja wc-ni.
0 vastukaja:
Postita kommentaar