Vesine sõit

Täna käisin sel talvel viiendat korda suusatamas. Iga korraga on ilm soojemaks läinud. Täna oli kolm kraadi sooja. Kahtlesin kahel põhjusel, kas saab üldse minna - eile nägin juba paljast rohtu ja täna hommikul hakkas teadmata põhjusel õlg valutama. Õla peale panin ema antud salvi. Sõidu ajal ta ei valutanud ja pärast sõitu ei valuta nii kõvasti kui alguses. Lund oli veel nii palju, et sõita sai. Kohe sõidu alguses hakkasin hingeldama, mida eelmistel kordadel ei juhtunud. Hingamine läks kergemaks, kui võtsin tempot maha. Sildade juures pöörasin ringi, aga vanasti tulid mul pöörded vist paremini välja. Algul sõitsin mööda rada, aga rajad katkesid imelikult ära. Hakkasin ise uut rada tegema. Kuigi olin kartnud, et lumi võib juba õhuke olla, sumpasin just täna kõige paksemas hanges. Samu jälgi pidi tagasi sõites oli nende põhjas vesi. Teisi suusatajaid ei näinud, aga vastu tuli jalakäijaid. Kokkupõrke vältimiseks võtsin veel tempot maha, kaaludes vist ühtlasi sõidu lõpetamist, sest olin selleks sobivas punktis. Aga üks vastutulijatest ütles: "Ikka hooga, hooga!" Olin kartnud, et kui null kraadiga jäi lumi suusa külge kinni, siis jääb ka soojakraadidega. Aga seda ei juhtunud. Jäi külge ainult ülemisele küljele. Edasiminek oli see, et ei pidanud ühtegi korda nina kuivatama. Seevastu läksin eelmistest kordadest higisemaks, kuigi panin õhemalt riidesse kui varem - läksin ilma mütsita ja õhemate kinnastega.