Esimesed sajandid

Ajaarvamise esimesi sajandeid täitis suur usuline vaimustus. See oli aeg, kus heledad lambid põlesid. Mõtlesin, et võibolla olid selle taga narkootikumid. Raamatuesitlusel esines naine, kes oli tõlkinud võõrkeelde mitme eesti naisluuletaja kogu loomingu. Esitleti ühte kogutud luuletuste tõlgetest. Naine ütles, et isegi sügavas unes võib leida luulet. Selle peale küsisin, kas praegu on öö. Hakati naerma. Jeesus ütles, et ärge teda naerge, naerge parem ennast. Nii oli öeldud ka mingis anekdoodis.

*

Mängisime malet. Mul olid mustad. Vaatasin, et saan vist võiduseisu. Aga läks veel natuke aega vigurite löömisele. Siis vaatasin, et seda ei ole ju vaja, saab panna lipuga ühekäigulise mati. Küsisin vastaselt, kas ma panen kohe mati ära. Ta vastas, et võib panna. Siis hakkas mulle tunduma, et väljal, kust ma tahan matti panna, on vastase ratsu tuli. Või seda ei olnud. Ütlesin, et ma näen vist ikka midagi valesti. Vastase kuningas asus lauast kõrgemal väljal kui oli see väli, millelt ma tahtsin tuld anda. Aed oli ka vahel. Ütlesin, et reeglite järgi on kõik väljad ühe kõrged, aga kui ühte on näidatud kõrgemana, siis tekib tunne, et see on kättesaamatu. Mind abistav väike poiss pani etturi teisele reale. Ütlesin, et seal see läheb ju kaotsi. Siis tõstis ta selle seitsmendale reale tagasi. Ütlesin, et nüüd sa teed nalja, sa ei saa ju etturiga tagasi käia ja ei taha ka. Tema vastas tahan-tahan.