Vend ütles mulle, et ma pole aasta aega magistriõppe seminarides käinud. Vastasin, et ah seal on seminarid ka. Ma olen unenägudes kogu aeg kahtlustanud, et on olemas mõni tund, mida mul ei ole tunniplaani märgitud, ja see on siis ka päriselt olemas. Miks keegi mulle sellest aasta jooksul rääkinud ei ole? Vend ütles, et räägitakse, et kui ma seminardiest puuduma hakkasin, siis hakkasidki mul õppetulemused halvemaks minema. Vastasin, et mul pole halbu tulemusi olnud. Varem sain viisi ja nüüd neljasid ja viisi. Et nüüd seminarides osalema hakata, pidin seda tegema ilmselt koos noorema aastakäiguga, sest minuvanused olid juba eest ära läinud. Aga mõtlesin, et doktorantuuri pääsemine ei olegi mingi au, sest sinna läksid kõige rumalamad. "Tunas" ilmus ülevaateartikkel ajaloo doktorantide kohta. Need olid pandud paremuse järjestusse. Mina polnud üldse mitte viimane. Minu kohta kirjutati, et minu arvustused on erapoolikusest hoolimata kasulikud, sest need on ehtsas Ristikivi stiilis. Mõtlesin, et Ristikivi raamatuid on mulle tõesti meeldinud lugeda ja inimese enda stiil sarnaneb arvatavasti kõigi tema lemmikautorite omaga.
*
Lugesin Toomemäel kõnniteekividelt enda kirjutatud proosateose ühte peatükki. Tee oli natuke lagunenud ja osad kivid olid kraavis. Kartsin, et võin nende kivide tõstmise tõttu saada laibamürgituse. Ja kui ma lähen koju käsi pesema, siis puudutan enne pesemist ukselinke ja laibamürgituse võivad saada teised. See peatükk oli nähtavasti sellepärast teistest rohkem lagunenud, et selle järgi oli tehtud film, mis oli toonud rohkem lugejaid. Teos oli kirjutatud hoogsas stiilis, iga peatükk erinevas. Praegu ma ei oleks vist enam teost sama hästi jätkata osanud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar