Sõit tuisus

Kuna kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu on veel suletud, siis oli kindel, et täna lähen seitsmendat korda talve jooksul suusatama. Kuulsin raadiost ilmateate lõppu, kus lubati mingiks päevaks Eestis kuni 25 meetrit sekundis tugevat tuult ja nii külma kui ka soojakraade. Ütlesin, et siis on täna kõige parem suusailm, edasi läheb halvemaks. Ilmaennustused ei ole küll täppi läinud. Kui vaatasin sula ajal kolme päeva ilmaennustust, siis lubati suuremaid külmakraade kui on olnud. Ma ei tea küll, mis kraadid öösel on olnud. Täna suusatama minnes näitas kraadiklaas -2,5 ja tagasi tulles -3. Et ilma edasist paranemist ei olnud enam oodata, siis mõtlesin, et täna sõidan lõpuks senisest pikema maa. Aga ilm hakkas juba täna ebasobivamaks minema. Enne kui ma väljuda jõudsin, hakkas tuiskama. Suusatama jõudes olid rajad veel nähtavad, sest tuisk ei olnud kestnud veel väga kaua, aga need ei olnud enam nii libedad kui pühapäeval. Käed väsisid sõites rohkem kui eelmistel kordadel, seetõttu loobusin distantsi pikendamisest. Esimesel suusatamisel väsisid rohkem jalad, nüüd algas väsimus kätest. Teist pidi tagasi sõites hakkas väsimus kolima ka jalgadesse. Mõtlesin, et tundub, et vahelduvtõuked väsitavad rohkem käsi ja paaristõuked jalgu. Aga võibolla oli kogu see väsimusetunne jälle hüpohondria, sest sõidu lõpus tempot vähendades ega pärast sõidu lõppu ei tundnud enam midagi. Sõitu lõpetades oli rada rohkem kinni tuisanud kui sama lõik alustades.