Mõtteid lehti lugedes

Eilsete lehtede põhjal tahaksin kõigepealt "Postimehe" ajakirjanikele eesti keelt õpetada. Juhtkiri ütleb, et Ilves on pragmaatiline ja ei esita Venemaale nõudmisi, kuid et sellest ei pruugi kasu olla. Kui järeleandlikkus ei ole seotud kasuga, siis see ei olegi midagi pragmaatilist, viimane sõna on seotud alati kasu saamisega. Iseasi kui kirjutada, et Ilves enda arvates käitub pragmaatiliselt, aga tegelikult mitte. Siia võib veel tuua võrdluse president Pätsiga, kes tegi küll Nõukogude Liidule järeleandmisi, kuid ei pääsenud ikkagi vanglast. Kuigi selle peale öeldakse vastu, et riiki sõjast päästes käitus ta ikkagi pragmaatiliselt, sest siis tapeti eestlasi vähem. Ei tea, pärast sakslastega koos eestlased ikkagi hakkasid sõdima.

Pahameelt tekitas uudis, et kodutud peavad Tallinnas öömaja eest maksma hakkama. See ei ole enam ajakirjanike süü, kuid ajakirjanik oleks võinud uurida, kust kodutu selle raha võtma peab. Tundub, et nüüd võib rohkem kerjusi kohata. Ja ehk ka vargaid ja röövleid. Ja vastu ei saa nad raha eest nähtavasti piisavalt, sest maja asemel räägitakse öömajast, mis tähendab vist endiselt seda, et lubatakse küll piiratud arv tunde katuse all magada, kuid siis saadetakse ikkagi valgeks kellaajaks tänavale surnuks külmuma.

See, kuidas meie eest välismaal hoolitsetakse, ei meeldi mulle rohkem kui siis, kui ma aktiivsemalt Euroopa Liitu astumise vastu võitlesin. Pakuti lugeda materjale, kuidas välismaal muretsetakse meie majanduse pärast seoses sellega, et kuigi lubatakse juba piiramatut sisserännet Euroopa Liidust, ei või igaüks Eestisse ikka veel vabalt tulla. Ma ei saa aru, milleks on majandustegevus vajalik, kui see inimeste heaolu asemel pannakse neile probleeme valmistama. Kuigi ega see majandusjuhtidele kõige suurem probleem ei olnudki, et sisserändajad Prantsusmaal tuhandeid autosid ära põletasid. Hoopis inimesed said vanadest autodest lahti ja kasvas nõudlus uute järele, mis nähtavasti kokkuvõttes isegi suurendas Prantsusmaa majanduskasvu. Mida inimene oma varanduse ründamise juures tundma pidi, see ei tule arvesse.

See oli vist "Tartu Postimees", kus kasutati sellist võrdlust, et lapsi kiusatakse isegi koolis, tänavakampade kätte sattumisest rääkimata. Minu ettekujutuses on asi ikka vastupidi, et koolis ja kodus avanevad inimese kiusamiseks ikka palju suuremad võimalused kui tänaval juhuslikult kokku saades. Sest koolis ja kodus saab seda teha aastaid järjekindlalt. Need, kes tänaval kiusavad, on ka suure tõenäosusega oma koolikaaslased, kes liiguvad samas piirkonnas. Kellegi kogemus võib küll ka teistsugune olla, kuid protsentides ei tohiks see nii olla. Inimest saab kiusata isegi ajalehe kaudu.