Unenägusid pikemalt

Nägin unes, et olin saatnud poeesia listi kirja. Eriti seal enam ei kirjutatud, aga järgmine kiri tuli Berk Vaherilt. Ta alustas kirja lausega, et paranoiale peab ükskord lõpp tulema. Ta nimetas saksakeelsete tegusõnadega kahte asja, millest ta ei taha, et neid talle tehtaks. Need sõnad tähendasid minu arvates mõnitamist ja nöökimist. Edasi kirjutas ta, et Iraak saab endale vahendid vastulöögi andmiseks. Kirja viimases lauses küsis autor, mida ta peab tegema. Mõtlesin, et kui ma üldse sellele küsimusele vastan, siis seda, et teha ei ole midagi. Kuigi Iraagis ei olnudki võimul ohtlik valitsus, vaid Ameerika käsilased. Aga Iraagi mässulised võisid siiski omandada vahendid tuumapommi valmistamiseks. Siis oleksid nad saanud hävitada mõne Ameerika suurema linna. Rahvast oleks selle peale rahustatud, et see oli ainult üks linn ja teistele linnadele ohtu ei ole. Aga kuna kirja pealkirjaks oli pandud "Paranoia", siis pidi see olema ülekantud tähenduses. Saksakeelseid sõnu kasutas autor selleks, et ma kirjast aru ei saaks. Aga ma sain need sõnaraamatust järgi vaadata. Sellesse listi kirjutati meelega kahemõttelisi kirju, et mind segadusse ajada. Aga viimasele kirjale võisin küll vastata, et selle tagamõtte ma näen selgelt läbi - autor tahtis, et ma arvaks, et Iraagi all mõtleb ta mind. Vahendid vastulöögiks pidid tähendama seda, et ta kardab, et hoolimata sellest, et Kultuurkapital mulle raha ei anna, saan ma kolmanda raamatu väljaandmiseks raha kokku. Lõpuküsimus pidi tähendama seda, et B. Vaher tahab raamatu ilmumise vastu midagi ette võtta. Võisin vastata, et Kultuurkapitali vastuseisu tõttu ei jää ükski raamat ilmumata. Pealegi olin ma selle raamatu elektrooniliselt juba avaldanud. Seda oli loetud rohkem kordi kui oli minu paberraamatute tiraaž. Kuigi tegelikult ma ei teadnud, mitu korda on paberraamatuid poes lehitsetud. Läksin üritusele, kus B. Vaher jagas oma kirja ka väljatrükitud kujul. See oli Isamaa ja Res Publica Liidu valimisreklaam. B. Vaher ütles kommentaariks, et ärgu arvatagu, et tema selle reklaami autor on. Küsisin, kes siis. Ta loetles autoreid, kelle hulka kuulusid Kafka ja Protsess. Reklaamis oli kirjutatud, et Res Publica on partei, mis oli varem parempoolne ja liigub paremale tagasi. Mõtlesin, et sellest järeldavad valijad, et Res Publica on parempoolne ainult valimiste ajal. Kuigi mina uskusin, et ta tahab siiralt selleks jäädagi. Tegu oli kirjandusõhtuga. Enamuse ürituse ajast rääkis B. Vaher, nagu oli kirjandusõhtute puhul tavaline. Tavaliselt ma neil ei käinud.

Teises unenäos oli meie auto muutunud kasutamiskõlbmatuks ja oli ostetud uus. Räägiti, et uuele autole ei õnnestunud saada kindlustust ja kindlustamine läks maksma 55 000 krooni. See oli suur summa, umbes sama suur nagu auto hind. Kui järjest selliseid kulutusi teha, pidi raha varsti otsa saama. Siis oleks tahetud hakata kasutama minu raha. Tõnu hakkas uue autoga sõitma. See mürises tema käes tavalisest autost palju valjemini. Mina ja Toomas kõndisime talle ümber maja nurga järgi. Toomas ütles mulle, et ma ei lätsutaks nii kõvasti. Panin nüüd tähele, et liigutan suus keelt ja see tekitab kuuldavat heli. Mõtlesin, et parem on kõndida üksi kui kellegagi koos.

Meenutasin varasemat unenägu. Mulle meenus, et Berk Vaher ütles reklaami jagades oma nime kolm korda. Üritusel oli üks mees oma pojaga. Poeg oli Rauna poja näoga, järelikult võisid nad olla sugulased. Aga see ei olnud vist unenäos, vaid ärkvel olles. Panin seina ette riide, et üks väiksem laps oma pead seina vastu lõhki ei lööks. Tulemus oli see, et ta märkas just, et nüüd on pehme pead vastu seina taguda ja hakkaski seda tegema. Kokkuvõttes võis ta ennast siiski vigastada. Toa teises seinas asus Eesti Moskva saatkonna hoone. Selle vastu tulid Moskva 1. Gümnaasiumi õpilased meelt avaldama, sest hoone oli võetud saatkonnale andmiseks ära nende kooli käest. Mõtlesin, et võibolla anti see EKP hoone vene koolile sihilikult. Siis sain aru, et see ei ole olnud EKP hoone, sest see ei asu Tallinnas, vaid Moskvas. Võibolla anti saatkonnale sihilikult koolimaja, et rahvast Eesti peale vihale ajada. Aga iga teine asutus oleks ka vihane olnud, kui talt oleks hoone ära võetud. Vaatasin enda koostatud mänguajalehte. Olin sinna vildikatega näopilte joonistanud. Kaks pilti olid omavahel väga sarnased, aga pidid kujutama erinevaid isikuid. Ühel pildil ulatas üks vene tüdruk enne hukkamist kellelegi aitähhi asemel sigareti. See pilt oli Hennu joonistatud. Isa ja ema rääkisid, et suitsu andmine näitab selle andja populaarsusetaotlust ja et Henn ongi populaarne. Henn oli ise ka suitsetanud, aga kui pilt oleks olnud minu joonistatud, siis oleks see olnud vastupidise tähendusega. Seisime keset linna. Taevast langes paar raketti, mis tegid tabatud hooned maatasa. Linnud laulsid. Mulle meenusid laulusõnad: "Ti-ti-riti ti-ti-riti ti-ti-tii, see linnukene laulis nii." Mõtlesin, et see ilus laul kirjeldab olukorda, kus talu juures laulab ainult üks lind. Olime ühes koridoris. Avasin sahtleid, et unenägu huvitavamaks teha, aga ei leidnud neist eriti midagi. Lõpuks leidsin siiski ühe huvitava ja segase vabavärsilise luuletuse. Selle lugemise järel ärkasin justkui teises kohas, aga teadsin, et unenägu jätkub. Ruumis oli kaks rida voodeid. Mõtlesin, et mängult on see selline kool, kus õpetatakse luuletuste kirjutamist. Loetud luuletusest olin õppinud juba seda, et pean kirjutama vabavärsilise luuletuse. Teises reas enda voodi vastas nägin lamamas ühte naisluuletajat. Läksin tema juurde, aga kui ma kohale jõudsin, hakkas kõik hajuma.