Väärtuslik mustand

Nägin unes, et üks sugulane oli koostanud meie sugupuu ja mina sama suguvõsa kohta teistsuguse sugupuu. Tegelikult oli asi ehk selles, et need algasid erinevalt kauguselt. Aga erinevus tundus erilisena.

Teises unenäos oli koolis esimese klassi koolimineku aktus. Esimene klass istus tagumistes ridades ja minu klass keskmistes. Liis istus päris saali ees ja plaksutas seal, kui esimese klassi õpilasi ühekaupa saali ette kutsuti. Ühe saali ette mineva poisi kohta ütles Andres: "See on kõige toredam poiss." - "Mispärast?" küsisin mina. "Tal on inglise lokid," ütles Andres. Inglise lokiks nimetati kummagi kõrva juures olevat pikemat juuksesalku. Heitsin kõhuli. Vanaema ütles selja tagant, et sellises asendis ei tohi olla. Selle peale läksin üldse enne aktuse lõppu ära. Pargis kohtusin Lauri K-ga, kes oli samuti aktuselt ära tulnud. Rääkisin talle, et Andres hindab inimesi lokkide põhjal, aga need võivad juba aastapärast maha lõigatud olla. Minu arvates tuli inimesi hinnata selle järgi, mida nad räägivad.

Hiljem olin koolimaja ees. Räägiti erinevatest koolil olnud nimedest. Ütlesin, et nimi muudeti ära Pille ajal. Kristjan K. ütles mulle: "Kuused hakkavad ka kahiavanguid mängima." - "Mis see minusse puutub?" küsisin. Tegelikult tundus, et Kristjan vihjab mingile minu unenäole. Mind tiriti ühe inimgrupi juurde. Seal registreeriti, millist avangut keegi võistlustel mängima hakkab. Minul ei olnud põhjust registreeruda, sest ma ei olnud Tartu võistkonna liige. Aga märkasin, et võistkonnas on mängija, kelle reiting on minu omast umbes 600 punkti madalam. Ütlesin, et temast olen ma küll tugevam. Oletasin, et ta pääses võistkonda sünniaasta põhjal. Aga see minu oletus lükati ümber. Hoopis inimesed olid pidanud ise oma nime kirja panema, kui nad tahtsid võistkonnas olla. Nüüd ma ei saanud seda enam teha, sest võistkonna liikmete arv oli täis. Enne ma ei pannud nime kirja sellepärast, et ei teadnud, kas minust tugevamatest mängijatest tuleb puudus.

Kõige ilusam tänane unenägu puudutas seda, et leidsin oma magistritöö mustandi. See oli paks pakk pabereid kaante vahel. Osa pabereid olid väga õhukesed ja kõigil oli hakanud kiri loetamatuks muutuma. Ma ei teadnud tagantjärgi, kui loetav see varem oli olnud, kuid siis ma polnud mingit probleemi märganud. Osa lehti olid trükitud värvilistele kopeerpaberitele. Mustandi vahel oli ka hulk muid pabereid, mis olid töö kirjutamisel abiks olnud. Ma olin vahepeal nüüd juba kaitstud töö mustandit juhendajale lugeda andnud, kuid ei mäletanud, kas koos nende muude paberitega. Hakkasin vaatama mustandi vahel olevaid pabereid. Neid tuli sealt vahelt välja järjest rohkem ja need olid väga ilusad ja põnevad. Seal oli pabereid kõigist minu eluperioodidest. Nende hulgas oli vanu koolivihikuid või -päevikuid. Nende vahel omakorda oli pakk pisikesi veel puhtaid valgeid pabereid, mida oleks saanud alles kasutama hakata. Kunagi olime mina ja Kati S. selliseid märkmepabereid saanud. Katil neid arvatavasti alles ei olnud, aga mina erinesin teistest inimestest selle poolest, et hoidsin kõik asjad alles. Mulle meenus, et olin kellegagi ajaloo listis oma magistritöö teemal vaielnud. Olin tegelikult ajanud jama, aga minuga väga ei vaieldud, sest arvati, et mina olen selles küsimuses autoriteetsem. Minu töö oli nii mahukas ja keeruline, et ma ei suutnud seda täielikult omandada. Kui käisin vahepeal teises toas, siis ma oma mustandit tagasi tulles enam ei leidnud. Tundus, et ema ja isa on selle sisse pakkinud, sest me hakkasime ära kolima. Aga tahtsin selle sissepakituses oma silmaga veenduda, et seda ära ei visataks.