Kolm unenägu

Vaatasin aknast jõge. Jõgi ja kallas väga hästi ei eristunud, aga olid siiski eristatavad. Klaus oli jõe kohal õhus. Vajutasin arvuti klahve. Need vajutused liigutasid Klausi ja panid ta pöörlema. Ma ei teadnud, milline vajutus mida teeb. Klaus tuli koju ja ütles, et ma enam ei vajutaks. Seejärel lendas ta jälle üle jõe. Tahtsin minna isa tuppa, aga ema ütles, et hoopis tema läheb sinna tuppa magama. Mina ütlesin, et nii ei saa, et ta kord magab minu toas, kord isa toas. Ema ütles, et isa on talle ka öelnud, et ta magaks rohkemates erinevates ruumides. Klaus oli jätnud isa toas raadiost muusika mängima ja suures toas arvutist. Ta oli lahkudes öelnud, et me kuulaks muusikat tema asemel. Ta vist tahtis, et see talle pärast ümber jutustataks. Kui panin raadio kinni, ütles Klaus raadios intervjueerijale, et paistab, et kodus pandi poole tunni eest raadio kinni.

Istusin koridoris hoones, mis meenutas kõige rohkem füüsikahoonet, aga sellele ma ei mõelnud. Istusin ühe keskealise abielupaari vahel. Lugesime sõnaraamatuid. Mees ütles, et ta pole naise tõlgendusega nõus. Seda öeldes kasutas ta sõna "sina" väikse algustähega. Minul oli kombeks kirjutada osadele inimestele suure algustähega. Kui nad olid läinud, tuli vanaema, kes ütles, et vanaisa hakkab varsti saalis kõnet pidama. See üritus pidi kestma tund aega, millele pidi järgnema tunniajaline esimeste klasside aktus. Mõtlesin algul oodata ainult aktust, kuid siis läksin siiski ka varasemale üritusele. Saal oli tegelikult nagu füüsikahoone suur auditoorium. Istusin viimasesse ritta. Minu klass istus põhiliselt teises reas. Mõnel tüdrukul oli veel algkooliaegne nägu peas, teised olid muutunud. Minu kõrval istus Erik. Ta tulistas ühe lasu õhupüssist. Võtsin talt püssi ära, et panna see selja taha. Kui püss oli minu käes, siis kartsin, et seda nähes mõtlevad inimesed, et mina tulistasin ja et minu psüühikahäired tähendavad nende arvates seda, et ma hakkan inimesi maha laskma. Erikut hakkas kiusama rida eespool istuv Tristan. Ühest klassiõest kahtlustasin vahepeal isegi, et see on hoopis tema esimesse klassi minev õde. Mõtlesin, et peaksin talle ütlema, et temal on kõige paremini õnnestunud säilitada algkooliaegne välimus. Mitte et ta teeks väga sportlikuid liigutusi, aga ta ei ole oma soengut ära rikkunud ja ta nägu ei ole kortsu läinud. Mis sellest, et see on saavutatud kemikaalide abil. Hilinemisega saabus Kristjan G., kes hakkas kiruma õpetajaid selle eest, et igaüks neist oli öelnud saali mahtuvuseks erineva arvu. Üks oli öelnud, et sinna mahub 1000 inimest, teised teisi arve. Vastasin, et siia mahub ju umbes tuhat.

"Postimehes" avaldati hiiglaslik foto Oudekki silmast. Vaatasin seda puhveti klaasi tagant. Pildi alla oli kirjutatud, et tal on selline silmahäire, mis paneb silmavärvi laiali valguma. Fotolt oli näha ka lahtist suud, kus hambavahedes seisis pastakaid ja kus suurel osal hammastel oli peal kroon nagu pastakakork. Kui läbi toa kõndis Pille, läksin esikusse. Pille ütles foto kohta, et tuttavad fotod. Rääkisin talle, et ma üks aasta nägin Oudekkit ja tal oli päriselt ka selline silm. Kui Pille oli läinud, hakkasin ajalehest jälle seda lehekülge otsima, sest see oli vahepeal kinni pandud. Tõnu kaebas juba nutuse häälega, et ma ei taha talle seda fotot näidata. Pidin selgitama, et ma alles otsin seda. Ema ütles teisest toast, et ta oli selle lehekülje leidnud paberikorvist, kuhu Pille oli selle visanud. Aga ema oli ikkagi selle siis ajalehe vahele tagasi pannud. Ütlesin Tõnule, et võibolla Pille arvas, et ma ajan selle ja eelmise unenäo segamini. Tõnu vastas midagi, mida ta sellistel puhkudel alati vastab, mis näitas, et ta ei saa ikka veel aru, et see on unenägu. Mina vastasin talle, et mis vahet seal on, kas see on unenägu või mitte.