Jakobson

Nägin unes, et inimestele öeldi, et nad ravi eesmärgil vastaksid ühtedele küsimustele. Küsimuste hulgas oli lugeda üles kõik, kellega nad kirju vahetavad, ja kirjutada üles, milliseid hääli nad kuulevad. Ütlesin, et mina nendele küsimustele ei vasta.

Teises unenäos pidi koolimajja tulema koristaja. Sander oli koristajale kirja jätnud. Võtsin selle oma kätte. See oli tolmuseks tehtud. Ma ei teadnud, kuhu seda kõige parem jätta oleks, et koristaja näeks. Panin selle oma majas postkastide peale, sest meie maja ja kool asusid kõrvuti. Mõtlesin, et õigem oleks vist olnud see koolimajja jätta, sest võibolla koristaja meie majja ei tulegi. Kirja oleks võinud panna näiteks õpetajate toa ukse vahele. Koolimajas nägin, kuidas trepist sõitis alla kaks ratastooliga inimest. Teised ütlesid, et neid on kaks tükki. Kuna minul oli olnud tegemist karkudega tüdrukuga, siis ütlesin, et siin on nii ratastooliga kui ka karkudega inimesi.

Olime Riias. Sõitsime linnaliinibussiga. Buss oli väga täis. Ühes peatuses läksid osad meist maha, sest nad ei tahtnud nii täis bussis olla, kuigi see ei olnud õige peatus. Tänaval rääkisid nad bussiliinidest, sealhulgas bussist number 36. Imestasin, et neil nii suured arvud nii kergesti meelde jäävad.

Jakobson oli Venemaal teada saanud, et seal peidab ennast ainult viiendik talupoegi metsa ja sellest piisab. Nad peidavad ennast puu juurte alla. Jakobson tegi endale seejärel Eestis ka metsa sellise peidiku. Ta viis sinna kõik dokumendid, et mõisnikud neid kätte ei saaks. Peidukoht oli nii hea, et pärast Jakobsoni surma ei olegi seda üles leitud. Kui Jakobson tahtis kellelegi kirja saata, pani ta selle käkerdatult kaabu sisse ja kõndis jälgede segamiseks natuke aega metsas ringi. Mõtlesin, et kas ta siis metsas liikudes liiga palju jälgi maha ei jätnud ja kas ta pidevalt peidukohas käies selle juurde rada ei tallanud. Kui Jakobson läks kaldast alla, said saksa lapsed juba aru, et midagi on kahtlast, ja läksid talle kallale.

Lugesin ühte raamatut. Seal oli kirjutatud, et ühel tegelasel tekkis tahtmine kedagi vägistada. Kahtlustasin, et tegelikult oli autor ise selline, püüdes ainult maskeerida seda mõtet kellegi teise omaks. Siis nägin, et tegelikult ta oligi seda kirjutanud enda kohta. Ta kirjutas, et see juhtus ajal, kui tema ja üks nimepidi nimetatud naine olid eraldi hotellitubades. Algul ma ei teadnud, kas see naine on tema ema või abikaasa, aga siis tuli mulle meelde, et eespool oli öeldud, et abikaasa. See raamat oli ühe maleavangu kohta. See algas autori mälestustega, järgnesid üldsõnalised artiklid selle avangu teemal ja alles raamatu keskkohast algasid konkreetsed malevariandid.