Kuu taha ja paplite juurde

See lugu juhtus vist ühes raamatus. Kuu taga oli üks taevakeha, mida kunagi Maa peale näha ei olnud, sest Kuu oli ees. Seetõttu sõideti selle vaatamiseks Kuu taha. Taevakeha koosnes peamiselt surnutest, kelle vahel oli nii palju ruumi, et sinna sai sisse lennata. Surnud olid ilusad, aga varsti nad pidid koledateks muutuma. Olime klassis 102. Pidin nimetama kõikide nimesid. Kati S. ja Merili imestasid, et Merili nime nimetasin ma neljandana, aga Kati nime alles kolmekümnendana. Tristan andis minu kätte ühe raamatu ja ütles, et ma selle saksa keelde tõlgiksin. Ütlesin, et ma niipidi tõlkida ei oska. Tristan küsis, kas mul on raske eesti-saksa sõnaraamatust sõnu välja otsida. See minu jaoks raske ei olnud. Teised heitsid fuajeesse pikali, aga mind kaitses pikaliheitmise eest Tristani antud raamat. Peale minu jäi püsti ainult Tristan. Tiivatrepil ütles ta mulle, et mõju hakkab ära lõppema. Selle ärahoidmiseks tahtsin teda raamatuga puudutada, aga Tristan ütles, et see ka enam ei aita. Mina siiski pikali ei heitnud, sest ma ei tahtnud. Käisime vahepeal kolmandal korrusel. Esimesele tagasi tulles olid teised endiselt pikali. Nad oleks pidanud püsti tõusma hakkama selle peale, et ma neid raamatuga puudutan, aga nad ei oodanud seda ära, vaid hakkasid elustuma juba Tristani käepuudutuste peale. Siis jõudis kooli Harujõe, kes läks väiksesse võimlasse sööma. Ta rääkis midagi räigete sõnadega, mille peale kõik lamajad kohe elustusid. Rääkisin Erikuga akna all lätlastest, keda ma tundsin. Paljudes Eesti kohtades algas erilist liiki torm, mis sarnanes keeristormiga. Erik helistas sellega seoses oma emale. Kergendust tõi ennustus, et kojumineku ajaks on torm juba läbi. Hiljem vaatasin Kaunase puiesteel Pireti ja Kerstini maja aknast välja papleid. Tundsin vajadust nende paplite alla minna. Paplid olid peenemad kui ma mäletasin. Nägin, kuidas kõige jämedam pappel murdus tuule käes keskelt ära. Seejärel murdus keskkohast veel kaks puud. Aga teadsin, et see on ainult minu kujutlus.