Maanteel autos sõitsime
justkui ühes villises.
Akendel küll klaasid ees,
aga kuuliaugud sees.
Nõnda autos rännates
jõudsimegi pärale.
Selles kohas enne meid
oli juba sõdureid.
"Dessant!" ma valjult ütlesin,
aga ise mõtlesin:
ehk need pole vaenlased,
vaid me oma eestlased.
Majja sisse läksime,
peoruumi jõudsime.
Minu kaaslast tänati,
et tõi sinna minugi.
Mõnel oli meeles veel,
kuidas oli vastumeelt
varem mulle reisilkäik,
aga elus pole kõik
ühtemoodi alati,
reisisin nüüd sageli.
0 vastukaja:
Postita kommentaar