Katre Ligi. „Meie olemegi ime“. Ilmamaa, Tartu 2024. 135 lehekülge.
Ema luulekogu pealkiri on positiivses toonis, aga sees on ka palju kriitilisi luuletusi. Hiljuti ta ütles, et tema minu „Viimseid päevi“ lugedes ei saanud aru, et need oleksid nii vihased kui mina räägin. Vastasin, et need on tegelikust vihasemad. Aga ema raamatust selgub, et ta on ka ise sõjardite peale vihane.
Kui ema minuga suuliselt räägib, siis ta ütleb konkreetselt, keda ta kritiseerib. Raamatus on põhiliselt vihjed, aga ta pole rahul olnud, kui varasemate raamatute vihjetest on valesti aru saadud. Kõik lugejad ei tunnegi samu inimesi, aga saavad siiski mõelda, mis nende enda elukogemusest kõige sarnasem on.
Raamatus on ka kiitvaid tekste. Ühes luuletuses on loetletud, kes on ema lemmikluuletajad. Aga öeldud on ainult perekonnanimed, mina tean Runneli ja Viidingu nimega rohkem kui ühte autorit. Ma tean nii Juhan Viidingult kui ka Paul Viidingult häid ilukirjandusteoseid.
Viimane tsükkel on loodust kiitev. Kui ema kiidab linde, siis see tuletab meelde, et ka minu „Uneriigist“ pidas ta kõige paremaks luuletust, mis rääkis rasvatihasest ja leevikesest, vähemalt ühe muu lugeja arvamusega tema arvamus kattus. Ma olen ka öelnud, et Grenzsteini raamatust meeldis mulle kõige rohkem peatükk tuvi mõttekäiguga. Ema on liikunud samades kohtades Tartus ja Peedul, kus mina, seetõttu osa tema ja minu tähelepanekuid kattuvad. Ma olen blogi suusareportaažides samuti Anne kanali luikedest kirjutanud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar