Lugesin eile feisbukist arvamust, nagu male ei oleks elu. Kasparov pani siiski oma raamatu pealkirjaks "Male kui elu mudel". Mujalt olen lugenud, et male teadusuuringute järgi üldjuhul parandab elus hakkamasaamist. Kui kahest ühesugusest rühmast õpilastest ühele õpetatakse malemängu ja teisele mitte, siis pärast seda on maleõpetust saanud rühmal hinded paremad ka teistes õppeainetes. Ühe inimese näide ei ole piisav, aga minul oli tõesti nii, et koolis sain veel kõiki hindeid, aga ülikoolis alla "hea" mitte kunagi ja enamasti läks veel paremini. Maletrennis olin hakanud käima seitsmendas klassis.
Minu meelest males pole kõige tähtsam tulemus, vaid mõtlemise harjutamine. Hiljem võib seda harjumust juba uute teemade juures rakendada. Lapsena pidasin esimest pähe tulnud asja juba mõtteks, aga nüüd valin erinevate variantide vahel.
Maletajatel pean ma õigeks mängida pika mõtlemisajaga, mitte kiir- ja välkmalet. Ühe kiirturniiri asemel jõuaks mängida ühe korraliku partii. Nüüd mängin ma pikka malet sagedamini kui kiirturniire. Kui ma veel kiirturniiridel olen osalenud, siis sellepärast, et pikki korraldatakse vähem ja kiirturniiril saab mõned laused juttu ajada.
0 vastukaja:
Postita kommentaar