reede, juuli 12, 2024

"Ajalooline Ajakiri" 2/2023

„Ajalooline Ajakiri“. 2/2023.

Esikohal olevas artiklis kirjutab Kristjan Oad Lodede suguvõsa algusest Eestimaal. Ma uduselt mäletan, et üks Oadi keskaja teemaline ajaleheartikkel on varem vaidlusi põhjustanud. Praegune ajakirjaartikkel on allikate vähesuse tõttu väga oletuslik. Koolis õppisime, et Taani aeg Põhja-Eestis algas Valdemar II sõjakäiguga, vist hiljem olen õppinud, et enne toimus juba Taani ebaõnnestunum sõjaretk Saaremaale. Loded aga väitsid, et neile on Eestis valdusi jaganud nii Valdemar II kui ka varasem Taani kuningas Knut. Oad arutleb artiklis, kas Lodede esitatud dokumentaalsed tõendid on ehtsad, pakkudes ka varianti, et võibolla üks on ehtne ja teine mitte. Keskajal olid inimesed kristlased ja Piibel kutsub inimesi üles aususele, aga keskaegseid võltsinguid on ka varem oletatud.

Kõige rohkem mõtteid tekitas nelja kaastöö hulgast teine artikkel, milles Hanna-Liis Kaarlõp, Mare Oja ning Katrin Poom-Valickis kirjutavad tundlikest teemadest ajalootundides. Õpilasi on küsitletud, mis on nende jaoks tundlikud teemad, õpilased on neid loetlenud. Ma pole väljendit „tundlik teema“ üldse kasutanud, ei mäleta ka, et keegi minu koolikaaslastest seda oleks teinud.

Mõtlesin, et probleemseid teemasid võib ajalootunnis olla vähemalt kolme liiki: 1) väheütlevad teemad, mille raames räägitut on raske meelde jätta; 2) liiga kerged teemad, mille kohta õpilasel on eelteadmised, kuna teadmisi ei omandata ainult koolis või seetõttu, et vähemalt meie ajal tehti samadele teemadele ka koolis mitu ringi peale; 3) teemad, mille kohta õpilasel on oma arvamus, mis kellegi teise arvamusest lahku läheb. Artiklis toodud näidetest selgub, et küsitlusele vastates on õpilased tundlikeks teemadeks nimetanud kolmandasse varianti kuuluvaid teemasid, näiteks Teist maailmasõda, kus paljude eestlaste ja venelaste esivanemad olid erineval poolel.

Mõtlesin, et sellise definitsiooni järgi ma saaks oma kooliajast ka mõnda teemat tundlikuks nimetada, sest erimeelsusi oli. Alustasin kooliteed enne Gorbatšovi võimule tulekut. Neljandas klassis kasutatud Palametsa õpikus ei uskunud ma kommunismi ja vene rahva kiitmist. Olin näinud eesti ja vene laste vahel rahvuslikul pinnal kaklusi ja vene lapsed olid tol ajal umbkeelsed, aga õpiku järgi olid eestlased ja venelased juba 13. sajandil sõbrad. Mulle kõige vastumeelsem õppeaine oli kooliajal vene keel, aga rohkem ajaloolistel kui filoloogilistel põhjustel. Teised võõrkeeled mind huvitasid, püüdsin kooliväliselt lugeda natuke soome ja esperanto keele õpikuid ning enne saksa keele tundide algust juba sõnaraamatuga Ida-Saksa lasteajakirja „Bummi“.

Erimeelsusi on põhjustanud pärast aegade muutumist ka religiooni teemad. Mina olin käinud lapsena hea meelega kirikus ja piiblilugusid lugenud, osad õpilased käitusid aga võitlevate ateistidena. Keskkoolis lisati õppekavva valikainena usundilugu, aga matemaatikaõpetajast klassijuhataja oli kurb, et osad õpilased seda õpivad. Natsism oli ühtede jaoks hea nalja tegemise teema, teisi sellised naljad häirisid.

Ülikool ei ole artikli teema, aga nii koolis kui ka ülikoolis oli erimeelsusi ka tööde vormistamise osas. Vahel pälvis kriitikat, et töö oli liiga lühike, teine kord, et see oli liiga pikk. Magistritöö kaitsmisel ütlesin, et mul oli kahju seda lühemaks teha, praegu mõtleksin, et osa materjali saab esitada ka teises kohas.

Ajakirjanumbris on ka kaks arvustust. Madis Maasing kirjutab teosest, kus on juttu protestantlusest Baltimaades ja Leedus, mida varasema ajaloo puhul pole Baltimaaks loetud. Seni olen pidanud Leedut ühtsemalt katoliiklikuks, aga Leedu on olnud seotud Poolaga ja olen ka varem lugenud, et Poolas oli suhteliselt suur usuvabadus. Astrid Wendel-Hansen arvustab ühte doktoritööd ja üldistab, et doktorandid toovad liiga vähe välja enda arvamust. Seda heideti ette ka minu magistritöö mustandile, aga puhtandile enam mitte, sinna olin mingeid pealiskaudseid mõtteid juurde kirjutanud. Arvustuses tuuakse konkreetse doktoritöö kohta välja, et ka periodiseering on põhjendamatu. Mäletan, et minu magistritöö oponent nimetas vähemalt minu periodiseeringut põhjendatuks.

0 vastukaja: