Lähen hommikul kooli poole. Varem sõitsin kogu tee bussiga, aga nüüd sõidan ainult tee algusosa, ülejäänu lähen jala.
Kuulen selja tagant klassikaaslaste hääli. Ma ei vaata selja taha, sest ühes multifilmis öeldi, et seda ei tohi teha.
Klassikaaslased jõuavad mulle järele. Nad küsivad, mis tänaseks õppida oli.
Ma olen inglise keelt õppinud, aga võibolla oli mõnes aines veel midagi kodus teha antud. Tuleb meelde, et kehalises kasvatuses kästi tugevdada kõhulihaseid, aga ei öeldud, kuidas seda teha saab. Lihaste tugevdamist ei pea ma õppimiseks, seetõttu vastan küsimusele, et midagi peale inglise keele ei tule meelde.
Üks klassikaaslane lisab, et ajaloos tuli lugeda Muistset vabadusvõitlust.
Ütlen, et see ei ole õppimine, vaid kordamine, seda me juba neljandas klassis õppisime.
Ma ei ole kodus ajalooõpikut lugenud, sest teema tundub niigi selge olevat, aga nüüd mõtlen, et igaks juhuks võiks vastava osa vahetunnis enne tunni algust läbi lugeda.
Üks klassikaaslane teeb nalja, et vahetunniks oli ka õppida.
Küsin, kas jalutamist.
Vastatakse, et jalutada pole enam vaja, sest Nõukogude aeg on läbi, aga vahetunnis on vaja kohvikus käia, kooli kohvikule on vaja käivet tekitada.
Ütlen, et ma ei käi kohvikus, sest ma söön sööklas.
Öeldakse, et seal ma ka ei maksa, ma olen paljulapselisest perest.
0 vastukaja:
Postita kommentaar