Võõrapärane korter

Kõndisin kodu poole. Vaatasin, mis inimest ma teisel kõnniteel näen. Lõpuks sain aru, et ta on mustlane. Ta tuli minu juurde, kallistas mind ja ütles, et järgmine kord räägib pikemalt. Mõtlesin, et võibolla ta tahab, et ma vahepeal tema peale mõtleksin, aga on ütlematagi selge, et ta räägib minuga ka edaspidi. Kallistas ta võibolla selleks, et katsuda, ega mul taskus rahakotti ei ole. Jõudsin trepikotta ja läksin trepist üles. Mõtlesin, et ma ei tea, mitmendal korrusel ma olen. Läksin veel korrus kõrgemale ja katsetasin seal asuvat korteriust. Korterisse sisenedes nägin küll meie pere liikmeid, aga korter ise ei näinud välja nagu meie kodu. Esimese asjana istusin arvuti taha. Tahtsin tänaseid unenägusid blogisse kirjutada. Aga ruumi kogunes järjest rohkem inimesi, sest siin pidi varsti algama rektorite nõukogu koosolek. Mulle see ei meeldinud, sest teiste nähes ma ei saanud blogi parooli sisestada. Mõtlesin, et kirjutan unenäod Wordi faili ja kopeerin hiljem blogisse. Vaatasin, et ma ei saaks praegu parooli sisestada ka siis, kui ma oleksin ruumis üksi, sest kardinad ei ole täielikult ees. Minuga sama arvuti taha tuli üks tüdruk, kes katsetas kõiki klahve. Ütlesin talle, et ei tohi suvalisel hetkel suvalist klahvi katsetada. Mõtlesin, et nii tehes ta võib arvutist mõne faili kustutada. Panin arvuti kinni. Teisest toast tuldi ütlema, et Tõnu soovitab riiuli pealt asju vähendada. Mõtlesin, et ma eelmine aasta pühkisin sealt tolmu, ma ei pea seda praegu tegema. Ma ei öelnud midagi, vaid läksin teise tuppa. Algul lootsin, et saan seal teist arvutit kasutada, aga ma ei saanud üheski toas üksi olla. Mõtlesin, miks ei näe korter välja nagu meie korter. Mõtlesin välja, et sellepärast, et see on unenägu. Ma ei osanud ärgata. Mõtlesin, et seda pole ka vaja proovida, sest kuigi see ei ole kõige parem unenägu, võib siin veel midagi huvitavat juhtuda.