Sahtliasjad

Võtsin oma sahtlis ühtesid pabereid teiste vahelt välja. Nooremana ma olin paberitest raamatuid kokku liiminud või enne seda oli teinud seda minu eest isa, hiljem olin hakanud kirjutama poest ostetud vihikutesse. Mõtlesin, et sahtlis on söödavad ja mittesöödavad ained liiga läbisegi. Ühed võõrad inimesed leidsid minu sahtlist mingeid kettaid ja küsisid, kas need võib ära visata. Ma ei teadnud, mis kettad need on ja algul arvasin, et võib küll ära visata. Siis tuli mulle mõte, et need on vist parooliasendajad, selle asemel, et iga kord parooli sisestada, võib vist torgata arvutisse neid kettaid paroolidega. Aga selgus, et need võõrad olid kurjategijad. Nad kirjutasid varsti teises kohas, et kõik minu päevikud on kopeeritud. Mõtlesin, et neil on vale ettekujutus minu päevikute arvust. Nad said kätte mõned kalendermärkmikud ja arvavad, et see on kõik, aga mul on päevikuid palju rohkem. Isegi kui nad oleksid kopeerinud kogu sahtli sisu, ei oleks see õnnetus, sest mul ei ole sahtlis midagi salajast. Olin nende võõraste auto peale läinud teise linna sõiduks ajalehekuulutuse põhjal. Tagantjärele tundus küll, et kuulutuses nimetatud automark sai kuuluda ainult kurjategijatele.