Päevad kirjatähtede valgel

Eile kustutas keegi mind jälle feisbukist ära. Enne seda olin kirjutanud, et lähen raamatukokku. Ükskord kirjutasin jutu, milles oli lause: "Sa oled igav nagu raamat." Minu jaoks on raamatud huvitavad. Raamatukogus lugesin tegelikult ajakirju. Ühte ingliskeelset ja ühte saksakeelset. Ingliskeelsest lugesin fašismist ja Prantsuse revolutsioonist, saksakeelsest arheoloogiast. Fašismi kohta kirjutati, et selle sünnitas Esimene maailmasõda. Fašism oli militaristlik, aga mujalt on teada, et Esimene maailmasõda süvendas ka patsifismi. Mina oleks muidu patsifist, aga kui maailmas on olemas sõjardid, siis pean vajalikuks enesekaitset. Ühes feisbuki postituses ütles üks inimene, et kui lüiakse, siis tuleb vastu lüia. Aga kui laps täiskasvanut lööb ja täiskasvanu vastu lööb, võidakse praeguste seaduste järgi täiskasvanut karistada. Ühe hiljutise kohtuloo kohta kirjutati, et lapsevanem mõisteti süüdi laste piinamises, sest ta oli andnud rihma. Miks ta andis, ei hakatud uudises üldse arutama. Eile lugesin uudiseid ainult võrgust, paberlehed jäid lugemata. Tavalisel lehelugemise kellaajal lugesin oma blogisissekandeid. Ütlesin, et mul on internetis piitsa ja prääniku süsteem - kui on vaja tuju halvemaks teha, siis vaatan feisbukki, aga kui on vaja tuju parandada, siis blogisse. Feisbukis teevad tuju halvemaks hinded. Ülikoolis sain keskmisest paremaid hindeid, sest mind huvitas õppimine keskmisest rohkem, feisbukis võibolla samal põhjusel keskmisest madalamaid. Otsisin juba käsku, kust oma kontot kustutada, aga ei leidnud. Võibolla peakski feisbukki kasutama ainult passiivselt ja panema kommentaarid blogisse. Blogi loetavus ka väheneb. Aga siin on vähemalt kirjutamise rõõm, sama moodi nagu paberile kirjutades.