Huvitavad vihikud

Kuulasin klassiruumis Lauri K. juttu. Mul oli teda raske jälgida. Ütlesin, et kui keegi tegeleb kergejõustikuga, siis on tal küsimus, kas parandada tulemust või kohta. Lauri ütles, et nüüd ei saa ta minu jutust aru. Rääkisin, et kui eesmärk on parandada kohta, siis saab seda teha tulemuse parandamise asemel vastaste kahjustamisega. Meil oli algkooli lugemikus lugu, kuidas loomad jooksid võidu ja kaevasid üksteisele auke, aga võitja aeg oli ikkagi halb. Sain noorema klassi tüdrukute käest kätte oma vihiku. Selle tagakaas oli katki. Küsisin tüdrukutelt, kas nemad rebisid. Üks tüdruk vastas, et see vihik on nii huvitav. Ma poleks tahtnud seda neile näidata. Klassiruumis hakkas noorema klassi tund pihta. Ma jäin laua peal olevaid asju läbi vaatama, et teha kindlaks, millised on minu omad. See tähendas, et pidin oma tundi hiljaks jääma. Oletasin, et füüsika käsiraamat on minu oma. Aga kuna tal oli ümbrispaber ümber, siis ei saanud ta minu oma olla, sest mina polnud enda omale pannud. Aga seal oli ka teine füüsika käsiraamat, mis oli küll minu oma, sest sellel oli minu kontrolltöö vahel. Pidin raamatu oma kotti tagasi panema, sest ma ei saanud ilma selleta õppida. Ise ma polnud seda vist kotist välja võtnud. Mõtlesin öelda, et ma tean, et minu koti kallal käiakse, sest teatakse, et ma kirjutan huvitavalt. Kui teised ise midagi peale kästu ei kirjutanud, siis nende vihikud muidugi nii huvitavad ei olnud. Olin oma tundi juba kõvasti hiljaks jäänud. Ma ei mäletanud, kas ma olin raamatukogust laenanud ühe ilukirjandusliku raamatu või mitte. Järgmist laenama minnes võis selguda, et eelmine on tagastamata. Olin kindlalt otsustanud, et loen selle kohustusliku raamatu läbi, aga nüüd oli ta ikkagi lugemata. Üks õpetaja andis nooremale klassile tundi ja ruumis oli ka teine õpetaja. See pahandas, et õpilased mõtlevad endale haigusi välja. Ta tõi näiteks ühe poisi, kes läheb vereproovi andma. Proovi andma minnes on ta terve, aga saab proovivastuse, nagu oleks haige.