Konstruktor Tähtveres

Klubi ruumid olid üüritud mehelt, kes nüüd oli korda saatnud suure veretöö. Ta oli arreteeritud, aga ruumid kuulusid endiselt talle ja ta võis üüri tõsta. Otsustati, et igaüks meist peab panema kirja, millised võiksid olla klubi eesmärgid. Hakkasin kirjutama algul laua sisse sügavaid vagusid vedades, aga et neid ei oleks saanud enam kõrvaldada, siis jätkasin kirjutamist paberil. Ma tahtsingi, et malemäng ei oleks klubi ainus eesmärk, vaid et klubis tegeletaks ka kirjutamisega.

Läksin kooli raamatukokku. Vaatasin raamatute selgasid. Kui Mitt oleks küsinud, kas ma otsin mõnda konkreetset raamatut, oleksin vastanud, et mulle lihtsalt meeldib raamatuid vaadata. Esimese klassi raamatud enam ukse kõrval ei olnud. Mõtlesin, et võiks Mitile öelda, et varsti ilmub mul kolmas raamat. Siis nägin, et minu kolmas raamat juba lamab ühes virnas. Seega olin ta juba millalgi Mitile toonud. Aga paistis, et sellesse ei ole veel raamatukogu märke sisse kirjutatud. Olin tulnud raamatukokku ilma riieteta. Et see juhtus just raamatukogus, sellega püüdsin ühendada riides olemise ja ilma riieteta olemise head küljed.

Ootasime Tähtveres bussi. Peale minu olid seal üks tüdruk ja üks minu vend. Rääkisin, et vanasti keskmist eluiga ei arvestatud, sest väikse lapsena surnute ja 80-aastaseks elanute elud ei olnud võrdsed. Tüdruk ehitas konstruktorist maju. Ta oleks saanud katta katuse katuseplaadiga, aga ütles, et ei tee seda, siis jääb katus ilusamaks sakiliseks. Vastasin, et mäng toimub nii vanal ajal, et ei ole veel olemas lennukeid, millelt maja katusele vaadata. Aga võibolla jääb naabrusesse mõni mägi. Märkasime, et peatusest lahkub buss nr. 8, mille saabumist me ei olnud tähele pannud. See oli konstruktoribuss ja sellega oleksimegi tahtnud sõita.

Kõndisin spordikooli ees, et minna kehalise kasvatuse tundi. Klassiõdedest möödusin ringiga ja ebaloomulike liigutustega. Kuulsin, kuidas nad rääkisid, et ühega nendest on mul juba kontakt tekkinud ja varsti tekib ka teistega. Mul oli käes taskurätt. Kuna mul ei olnud seda kuskile peale dressipükste tasku panna ja sinna ma teda panna ei tahtnud, pidin tagasi kõndima ja uuesti klassiõdedest mööduma. Lisaks kippusid mul nii pealmised kui ka alumised püksid alla vajuma, sest kumm oli liiga lõtv. Läksin ja kohendasin oma ranitsat. Sisenesin spordikooli. Selle akna taga oli kraadiklaas. Üks klassivend ütles, et termomeeter ei ole kraadide vaatamiseks, vaid tüdrukutele silma pilgutamiseks. See tähendas, et termomeeter andis ettekäände aknast välja vaadata ja edasi vaatas ta juba tüdrukuid. Klassist tuli eelmine seltskond välja. Öeldi, et enne meie sisenemist tuleb ruumist vesinik välja lasta. Vett oli lõhutud hapnikuks ja vesinikuks. Mõtlesin, et eneseteadvus ei ole mitte ainult molekulidel, vaid ka elementidel, millest nad koosnevad. Aga inimene tajub ainult molekuli eneseteadvust, mitte aatomi oma. Tegelikult ei ole aatomil püsivat koostist, vaid nad vahetavad omavahel elektrone. Läksin klassi sisse. Vaba kohta nägin lauas, kus istus üks lühike tüdruk. Tema istus laua servas ja laua peal oli veel mitu tooli. Tõstsin need maha.