Ruutsoo artiklist

Lõppeva päeva "Eesti Päevalehes" kirjutab Rein Ruutsoo, kes ei ole ennast parandanud. Ta kiidab järgi teisele avaliku elu tegelasele, kes on öelnud, et selle üle, kas eesti keeles sõna "neeger" on neegritele solvav või mitte, peavad otsustama neegrid ise. Toon näite, kuidas sellist põhimõtet järgima hakates saab alati tüli norima hakata. Kord läks üks eestlane öösel läbi linna. Ta kohtus karja endast lühemate venelastega. Need küsisid suitsu ja seisid teele ette. Sellel, kellelt küsiti, suitsu ei olnud. Ta ütles: "Ma ei suitseta, poiss." Venelane vastas: "Ah või mina olen poiss!" ja lõi vestluskaaslasel silma siniseks. Järgnevalt võeti välja nuga ning ässitati üksteist seda käiku laskma ja jälitati ohvrit koduni.

Ruutsoo kirjutab veel, et vene keelt ei tohi nimetada okupantide keeleks, sest see on Hvostovile solvav. Huvitav, mis keeles siis okupandid rääkisid? Need, kes ei luba kasutada sõna "okupant", väidavad sageli, et okupatsiooni ei olnudki, oli hoopis vabastamine. Ja nutavad taga pronkssõduri varasemat asukohta, sest see olevat vabastaja kuju. Ruutsoo kirjutistest olen ma aru saanud, nagu tema lähtuks rohkem sellest, et venelastel ei pruugi õigus olla, aga neid ei tohi ärritada. Aga kui kirjutatakse Eesti ajaloo kohta seda, mis õige ei ole, siis see ärritab paratamatult eestlasi. Autori nime juures on Ruutsood seejuures tituleeritud ajaloolaseks, mitte muinasjutuvestjaks.