Vägev pääsuke

Elasime uues korteris senisest väiksemas ja vanemas majas Jakobi mäel. Korter ise oli ka väiksem, nii et tekkis küsimus, kuidas meil õnnestus sinna kaasavõetud asjad mahutada. Üks väike tüdruk kuulutati tagaotsitavaks. Teda poldud nähtud eelmisest päevast saadik. Aga mulle tundus, et ma võibolla nägin teda oma majast möödumas. Igatahes möödus sealt kaks last, kellest üks oli patsidega ja selle tüdruku moodi. Olime suvilas, kus oli agressiivne kass. Meie istusime toas laua taga ja kass oli väljas, aga hüppas lingini, vajutas selle alla ja tuli sisse. Laua peale ta siiski ei hüpanud.

Meelval tekkis kahel loomal küsimus, kas panna auto uks ööseks lukku. Nad ei hakanud siiski panema, sest arvasid, et pääsuke on vägevam kui nemad kokku. Pääsuke rääkis teistele lindudele, et on kaotanud nägemise. Seda kuuldes nokkisid teised linnud ta surnuks.

Pidin sõitma Tallinna. Kõndisin läbi linna psühhiaatriahaiglasse. Sisenesin uksest, mille taga ruumid nägid välja nagu koolimaja tiivaosa. Aga koridorist edasi kõndides jõudsin juba tuttavatesse ruumidesse. Haiglasse saabus üks mees, kes ei olnud psüühiliselt haige, aga tuli siia ühe teise terviseprobleemiga. Ta läks koos naisarstiga kabinetti. Varsti pistis teine arst pea sinna kabinetti. Ta hakas kabinetis oleva arstiga pahandama, et miks see on lasknud vaimselt tervel patsiendil paljaks võtta. Ootasin, kas ta märkab järgmiseks, et mõlemad kabinetis viibijad on paljad. Kabinetis olnud arst vastas, et aga patsiendil on selline kaebus - tal on probleemid nahaga. Seejärel tehti ettepanek, et paljaks võtaksid kõik patsiendid, et neile kehamaalinguid teha.

Olin koolimaja tagaukse juures, kui kell tundi käis. Väljast kostis loomahääli. Neid tekitas arvatavasti Ott, sest varem oli neid teinud tema. Väljusin uksest, et järgi vaadata. Kõndisin koolimaja eesukse juurde. Seal seisis rühm inimesi, kellele isa kõnet pidas. Ta rääkis, et ilma Eesti Komiteeta poleks iseseisvust taastatud, sest Ülemnõukogul polnud vastavat vaimu. Sõidutasin nende inimeste juurde Eesti Komitee käru. See võis mulje isa kõnest ära rikkuda. Toodi kohale paljude riikide lipud. Pahandasin, et kuidas võib panna Nõukogude Liidu lipu Eesti lipu kõrvale. Tegelikult polnud tegemist Eesti põhilipuga, vaid teistsuguse mustrilisega. Kaugete maade lippude kohta öeldi, et neid hakkavad inimesed tarvitama. Leidsin, et kui Janek tegi endale kunagi ENSV lipust püksid, siis võiks ta teha püksid ka Nõukogude Liidu lipust. Mõtlesin, et kunagi olid mulle eredamad hetked spordivõistlustelt väga tähtsad ja need on mul siiani meeles. Näiteks kui kommentaator rääkis "Sulzenbacheri kurikuulsast äkkhüppest" või kui Krister ütles, et ta teadis, et Svan võidab. Sulzenbacheri hüppe tagajärjel jäi Levandi finišis karpi ja Sulzenbacher tuli võitjaks. Hüpe võis seisneda selles, et Sulzenbacher sõitis määrustevastaselt üle teise võistleja suuskade. Aga ta ei saanud karistada, sest kohtunikud ütlesid, et nad ei näinud. Tol ajal ma vaatasin spordivõistlusi, sest käisin koolis, kus kõik spordist rääkisid. Kui ma saaksin jälle mingi kollektiivi liikmeks, hakkaksin neid jutte uuesti kuulma ja hakkaksin uuesti sporti vaatama. Mina tean ainult vanemate spordivõistluste tulemusi, aga mõni teab kõigi oma elu jooksul toimunute omasid, sest on neid pidevalt jälginud.