Sain leivaviilu

Sorisin isa kirjutuslaua sahtlites. Sahtlis pidi olema liim, aga leidsin sealt hoopis keefiri, mis pakki kätte võttes pritsis lauale. Isa tuli uksele ja talle ei meeldinud, et ma üldse sinna sahtlisse vaatasin. Kui ütlesin, et seal oli liimi asemel keefir, arvas isa, et seal pidi siiski liim olema. Kui isa läinud oli, hakkas laud minu puudutusest vibreerima ja seejuures häält tegema. Üks pahandus teise otsa. Teises toas tõstsime klaveriosi klaveri najale. Klaveril olid sellised detailid, mida heli reguleerimiseks sisse ja välja liigutati. Hoiatasin teisi, et kui nad neid hooletult tõstavad, kukuvad need ümber. Üks tükk hakkaski kukkuma.

Rääkisin hommikul vennale, et ma ärkasin kell seitse ja tõusin kell üheksa. Täpsustasin, et vahepeal jäin siiski uuesti magama. Tänaval kohtusin bioloogia õpetajaga. Rääkisin talle, et õppida antakse nii palju, et ma ei jõua, kogu aeg peab raamatuid läbi lugema. Ja mul ei püsi üldse meeles, et õppima peab. Kooli jõudes tuligi seal parajasti bioloogia tund. Ma olin sellel aastal suurest osast bioloogia tundidest puudunud ja nüüd tuli kontrolltöö. Õpetaja kirjutas küsimused tahvlile. Et mul oli õppimata, siis ei kavatsenud ma kontrolltöös osaleda. Õpetaja tähelepanu ma sellele ei juhtinud. Lootsin, et saan järgmine kord järeltööd kirjutada, aga õpetaja rääkis, et järeltöö võimalust ei pruugi tulla. Õpetaja kirjutas vist õiged vastused ka tahvlile, aga neid ma hästi ei näinud. Õpetaja rääkis, kui halvad inimesed need on, kes oma nägemise ära on rikkunud. Seda rääkides kustutas ta tahvlilt vastused jälle ära. Minu pinginaaber Sander ka ei kirjutanud kontrolltööd, vaid istus niisama. Osad lahkusid tunnist ettekäändel, et neil on veel söömas käimata. Minu meelest pidi meie söögivahetund alles tulema, aga seda võis muudetud olla. Tunni lõppedes tahtsin minna koju, kuigi tunnid ei olnud veel läbi. Aga välisukse ja riidehoiu trepi juures valvas direktor, et keegi koju ei läheks. Läksin sööklasse, jättes oma kaks kotti seina äärde. Selgus, et söögivahetunnid ongi lõppenud. Söökla põhiruumile oli barjäär ette pandud. Ulatusin siiski leivataldrikuni ja võtsin ühe viilu kaasa. Majast väljusin teise ukse kaudu, mida direktor ei valvanud. Aga niimoodi ei saanud ma oma riideid riidehoiust kätte.

Isa ütles, et ta tahaks esimesele korralikule välisreisile minna. Mulle see ei meeldinud, sest niimoodi pidin mina jääma ainukeseks, kes ei ole käinud. Tegelikult oli isa veidi varem ka välismaal käinud. Toomas näitas külla tulnud mehele lasteraamatut helesinistest kassidest. Meil oli seda raamatut kaks eksemplari, mis olid natuke erineva tooniga trükitud. Toomas tuli ja võttis ka teise eksemplari ja näitas, et sellel on õige helesinine. Mulle pakuti blogis kasutamiseks emotikone, millega asendada tegelaste nimed. Igale nimele vastas oma märk. Ma ei tahtnud neid kasutada, sest märke oleks olnud raskem ära tunda kui tähtedega kirjutatud nimesid. Pealegi ei tahtnud ma, et mind tuntaks teistsuguse näo järgi kui mul tegelikult on. Mängisin pingelist malepartiid, aga lõpuks jäi see viiki. Et mäng viiki sai jääda, näitas, et ema on teistsugune kui ta ise arvab.