Meenutan kirjutades

Praegu mäletan kolme tänast unenägu, neist üks on kirjutamiseks liiga vägivaldne. Ja mäletan neid lühemalt kui nad magades tundusid. Neljandast unenäost mäletan, et tahtsin seda ärgates ka üles kirjutada, aga praegu ei ole küll sellest ükski detail meeles. Kui ühe detaili kätte saaks, tuleks vast ka muu järgi.

Jälle oli tegemist Antarktikaga. Sinna minnes kuulsime, kui suur osa sellest juba ära sulanud on. Aga maailmamere tase ei olnud selle arvel üldse tõusnud. Tekkis lootus, et ta ei tõusegi, kui ka kogu jää sulab, sest vesi oli läinud hoopis auruna atmosfääri. Aga võis siiski karta, et paari aasta pärast langeb aur merre. Kõndisime Antarktikas kohas, kus kasvasid taimed. Nägime ka palju sealseid inimesi. Siis nägime kahte hiiglast. Need olid Koljat ja Taavet. Õigemini kaks Koljatit. Mängisime nendega palli. Kirjas oli, et meie võitsime 2:0. Aga juures oli täpsustav märkus, et see on arvatavasti raamatupidaja võltsing, sest nii suurte võitmine ei ole hästi võimalik. Läksime ühte majja. Sealt lahkudes eraldusin suuremast grupist ja hakkasin kõndima mööda tänavat koos Tõnise ja veel kellegagi kolmekesi. Nad ütlesid, et mina peaks ärasõiduks tegelikult teiste juurde tagasi minema, sest Tõnis ja see teine lähevad kängurusid vaatama. Võtsin kaks känguru ja sõitsin nendega Sandri ja teiste juurde tagasi, kes ootasid kojuviivat bussi.

Olin Kalme inglise keele tunnis. Kalme jagas kätte korraga mitu varasemates tundides tehtud testi. Mina olin saanud hindeks kahtesid, aga see ei olnud veel kõige halvem tulemus, sest Peep oli saanud ühe. Kalme ütles Erikule, et Erik kirjutab küll sõnad välja, aga unustab vahel neid kasutada. Lehitsesin oma vihikut. Tänaseks oli vaja olnud kodus järgmise teksti sõnad välja kirjutada, aga ma ei mäletanud, kas olin seda teinud või mitte. Mõtlesin, et järelikult on unenäod tõepärased, kui ma seda ärkvel olles ka ei mäleta. Kartsin keerata lahti seda lehekülge, kus pidid olema uued sõnad, sest oleks võinud selguda, et seal on ainult teksti algusosa omad. Algasid pahandusetegemise minutid, mille ajal õpilased võisid ükskõik mida teha, et neil ei oleks tahtmist seda muul ajal teha. Mina jäin paigale istuma ja ei teinud ühtegi pahandust, mõeldes, et võibolla teen neid just sel ajal, kui see lubatud ei ole. Läksin kooli sisekülje uksele. Seal sai maja üks seina najale asetatud sein ümber lükatud. Järgnes kolme ülejäänud sisekülje seina ümberlükkamine. Erik ja veel üks poiss ronisid mööda vihmaveetoru üles. Alla nad ei saanud tagasi tulla, sest see oleks ohtlik olnud. Seepärast pidid nad minema kolmanda korruse aknast sisse. Aga siis selgus, et sellega häda veel ei lõppe, sest majas sees puudusid kahe korruse põrandad ja nad pidid hüppama otse kolmanda korruse aknalt esimesele korrusele.

Nüüd tuli meelde, millest panin kirja, et ei ole meeles. Oli Teine maailmasõda. Minu klassi poisid olid rindel Soomes. Mina ei pidanud võitlema, kuna mind oli liiga nõrgaks tunnistatud. Aga istusin ka kaevikus, sest olin luuraja. Minu kõrval Krister tulistas, aga mina sekkusin ainult siis, kui kaevikusse lendas granaat ja see oli vaja enne plahvatamist tagasi visata või sütik välja tõmmata. Enamus granaate kunagi kaevikut ei taba, aga neid vistakse siiski palju, sest selle kaevikus plahvatamine võib tuua läbimurde. Üleval rippusid skeemid, mitu granaati mingis kaeviku lõigus enne kahjutuks teha jõuti kui ühega lõpuks hiljaks jäädi ja see plahvatas. Kui sõda päris tõsiseks läks, läksin luurajana edasi eraldi kaevikusse, mis oli pealt kinnine, nii et sinna midagi kukkuda ei saanud. Sõja lõppedes viisime oma väeosad ära. Trepil hakkasid need segunema. Mõtlesin, et ei peagi kindla korra järgi marssima, sest Hitler ei taha mitte kindlat rivikorda, vaid vägede efektiivset liikumist. Läksime tänavale, sest sõda oli läbi ja Soome lasi meid vabaks. Läksime õhtul, et Venemaa ei näeks, kes olid Soome eest sõdinud. Kahtlust võis siiski äratada see, kui oleks nähtud, et kõigil on pead kiilad. Sõitsime ära mööda väga siledat teed. Öeldi, et see on tasane maa. Teises linnas tuli üks seal elav tüdruk bussipeatusesse ja ütles, et tal on tõsised plaanid. Mind tema plaanid ei huvitanud ja läksin edasi, et jõuda sugulaste poole.

Eilsetest unenägudest on tulnud meelde veel selline koht, kus inimesed kõndisid ühte ruumi ja see oli aju ja mõtlesin, et ma ei ole veel ärganud, aga sellesse ruumi inimeste sisenemisega hakkab juba mõtlemine pihta. Sellepärast ma olingi paljaid näinud.