Jutlus

Meile sadas aknast sisse jänesekujuline lumehelves. Lugesin talle peal Contra luuletuse "Seestütlev jänes" raamatust "Tuul kägistab ust" ja hakkasime seda jänesekujulist objekti küpsetama. Iga tema kilogrammi eest tuli eraldi maksta. Eelmiste pidustuste ajal lubati meile tuua ka lammas, aga ei toodud ja raha jäi alles.

Jõulude ajal ei tohiks ma võibolla üldse kirjutada, muidu kirjutan midagi jõuluparoodia sarnast, mis vähendab sündmuse pühalikkust. Aga teiselt poolt on jälle kirjutamisisu.

Üks paremaid jõulukinke, mis ma saanud olen, oligi, kui mulle kingiti aastal 1987 järgmise aasta kalendermärkmik. Kirjutasin juba sinna ufodest ja lisaks ufode ja tsirkuse vahelisest sõjast.

Järgmistel aastatel lasin endale ka kalendermärkmikuid kinkida, mis meeldisid natuke vähem, sest ei olnud enam nii hea kujundusega. Ka nende sisu on halvem, sest seal on vähem väljamõeldisi ja vähem poliitikat. Aga kui neid kõiki poleks olnud, siis ei kirjutaks ma võibolla ka täna siia. Arvatavasti kirjutaksin siis küll lihtsalt kuskile mujale, sest kirjutada meeldis mulle juba enne esimese kalendermärkmiku kingiks saamist.

Ja lugeda tahaks ka jälle mõned raamatud läbi. Pidupäevade halvem külg on, et peab tundide kaupa suuliselt rääkima, mida tahaks muidugi ka teha, aga nii, et see ei käiks kirjaliku arvelt, mis on juba võimatu. Seda varjukülge kompenseerib see, et kingin endale jõuluks hulga raamatuid. Kui neid enam kuskile panna ei ole, siis ehitan ohvrialtari, mille ees põletan palveid pomisedes iga värske läbi loetud raamatu.