Veiko ja Mauno. Mänguanalüüsid. Ähvardus.

Nägin unes, kuidas ema läks psühholoogi kabinetti ja ütles, et mina ka läheks ja Tulviste tuleb ka, et minu probleeme arutada. Mina ei läinud, sest see oleks alandav olnud ja mul ei olnud mingeid probleeme. Jäin televiisorit vaatama. Selle peale isa ja Tulviste ka ei läinud, vaid jäid samuti televiisorit vaatama. Kui läksin koju, tuli mulle järgi T. Talvik, kes oligi see psühholoog, kelle juurde mind kutsutud oli. Kuna mina polnud tema juurde läinud, tuli ta ise minu juurde. Ta ütles, et kui ma väike olin, siis ta arvas, et minust saab jõuline mees. Ma ütlesin, et ma olengi jõuline. Ta ütles, et ta mõtleb füüsilises mõttes. Ma ütlesin, et füüsiliselt mitte. Talvik ütles, et Kaunase puiesteel tegin ma koos Veiko ja Maunoga kamba. Ma ei mäletanudki, et mingi Mauno olemas oli. Veikot ma mäletasin, aga et oleksin temaga ühes kambas olnud, seda mitte. Talvik tahtis vist minu meeleolu parandada sellega, et tuletab mulle meelde, et olin ka poiste kambas, kus ühtegi tüdrukut ei olnud. Mõtlesin, et võis olla, et millalgi rääkisin Veiko ja Maunoga, nagu oleks meil kamp, aga see ei olnud õige kamp. Pille sel juhul teadis sellest jutust ja küsis Kerstinilt, kas ta ka selles kambas on, aga mina ei saanud küsimusest aru, et see selle kohta käis, mistõttu tekkis uus kamp koos Kerstiniga. Klaus ütles, et selle poisi nimi ei olnud Veiko, vaid Veko ja tema ema hüüdis teda Veigoks. Ütlesin naerdes, et Klaus oma pudikeeles nimetas teda nii ja nüüd mäletab seda. Varsti hakkasin siiski kahtlema, et nimi võis ikkagi olla Veigo, kuigi mitte Veko. Ütlesin, et ma ei mäleta enam nende nägusid ja et kas Klaus ei saaks neid joonistada. Klaus ütles, et tema mäletab ja joonistas kõigepealt ühe näo, öeldes, et see on Veiko, seejärel sellele näole osalt samu jooni kasutades otsa teise näo, öeldes, et see on Mauno. Mauno pildil olevaid habemekarvu kasutades joonistas ta veel Veiko koera. Ütlesin, et ma mäletan juba praegu Kaunase puiesteelt nii vähe nägusid, et lõpuks ei mäleta ma enam ühtegi, kuigi sündmusi mäletan palju. Hiljem mõtlesin, et tegelikult ma mäletan Veiko nägu, kaks ainukest asja, mida ma temast mäletan, ongi tema nägu ja tema isa.

Nägin unes, et M. Kolk oli varem turniiride ajal kirjutanud üles, mis avangut keegi mängib, aga nüüd oli ta käinud laudade juures ja kirjutanud üles lõppmänguseisud ja neis tehtud käigud. Ta istus minuga ühe laua taga ja kirjutas nende lõppmängude analüüse. Mul läks üks toiduasi tema paberite vastu, võtsin selle ära, öeldes: "Vabandust, sinu elu..." Ma ei saanud lõpetada, sest ta lahkus ruumist. Algul mõtlesin, et ta lahkub solvumisest, et neid analüüse tema eluks nimetan, aga neid pabereid kätte võttes nägin, et tegelikult oli asi selles, et ta oli just analüüsidele punkti pannud. Ühte analüüsi oli ta ühe käigu järele kirjutanud: "Ma ei saa aru, miks ta veel ühe sellise käigu tegi." Otsisisn oma partiid, aga seda ei olnud. Nojah, kõigi laudade juurde ta ei jõudnud, kui mängud käisid üheaegselt. Mõtlesin, et peaksin ka hakkama kõiki partiisid analüüsima ja mitte variante lõpuni vaadates, vaid ainult vaadates, kuhu poole asi kalduma hakkab. Mõtlesin, et mängides peaksin edaspidi rohkem nõrku välju otsima hakkama, aga alati see ei aita, sest mõni kaitseb kõik väljad ära.

Nägin unes, et isa oli koos ühe mehega raadiosaates esinenud ja öelnud seal ühe ärimehe kohta, et see on ohtlik, sest juba tema isa oli kurjategija. Teine ärimees esines nüüd avaldusega, et kui isa seda juttu kordab, toob see kaasa pommiähvarduse. Tahtsin saata "Postimehele" avaldamiseks lühikest kirja, et ähvardusega esinenud ärimees võiks karta vanglas vaevlemist. Ema ütles, et on olemas vanusepiir, kust alates ei saa enam vangi panna. Ütlesin, et liiga noort inimest ei saa vangi panna, aga vanaduse puhul sellist piirangut ei ole.