Need inimesed ei saa aru

Päev tungib igast küljest peale, aga öö ei taha ka lahkuda. Tuba seedib mind, samuti aknast avanev vaatepilt. Mind on mitu tükki ja iga tükk tahab erinevat asja teha. Magades oli natuke rahulikum, aga siis olid mõned unenäod.

Vaatasin aknast välja, et on soe ilm, aga kraadiklaas näitas, et pole soojaks läinud. Ema ja Pille ütlesid, et uudistes oli öeldud, et praegu on paljude kraadiklaasidega nii, et nende näit ei jõua soojenemisele järele. Et jõuaks, selleks panime ta märja räti peale. Võtsin kraadiklaasi veel kätte ja ühel hetkel nägin, et see on keskelt katki. Ma ei teadnud, kas see on läinud minu käes või oli juba varem. Klaus oli vahepeal poes käinud, tuli sealt nüüd tagasi ja pidi vist sinna uuesti uut kraadiklaasi ostma minema.

Tõusin hommikul üles ja kõndisin teistesse tubadesse, kus vennad pahandasid minuga ja mina nendega. Ütlesin, et ma ei pea veel hästi nägema, sest ma pole veel täielikult ärkvel. Ühele pakendile oli siiski nii suurte tähtedega peale kirjutatud, et selle ma kugesin välja. Peale seda õnnestus mul oma voodis täielikult ärgata. Nägin, kuidas osa inimesi läks laulupeole üleni paljana ja teised paljad istusid neile sülle.

Teatati, et Eesti ja Venemaa vaheline kütusejuhe üle Peispsi järve on väga lühike, iga inimese kohta tuleb ainult üks kilomeeter. Juhtme seda osa, mis oli kuival maal, ei arvestatud. Näidati, kuidas tuled süttisid sellega seoses majal kõigis kombinatsioonides. Maja oli ülikooli kohviku koha peal. Tundus, et maja näidatakse korraga kahe nurga alt. Kummastki nurgast oli näha kaks maja külge, nii et kokku paistsid kõik neli külge. Rahvast oli vaatamas palju ja rahvas laulis. Mõtlesin, et kui mulle hakatakse tegema etteheiteid, et miks ma kaasa ei laula, ütlen, et ma ei taha laulu ära rikkuda. Oudekki tuli kuulama Supilinna poolt. Teatasin talle, et tema sellega seotud kiri oli tema kõige parem kiri. Ta nõustus sellega.

Läksin Toomemäel trepist alla Vallikraavi tänava suunas. Olin trepil ühes paarikorruselises vanas majas. Alt tuli suitsu. Kõndisin tänaval ja nägin, kuidas üks meist läks telefoniautomaadi juurde, vist selleks, et kutsuda tuletõrjet. Ta võttis kaks kõnet, mis tähendas, et ta kutsus vist ka politsei. Ta pani automaati ka raha, kuigi hädaabinumbritel helistades ei ole seda vaja. Salk liikus edasi. See peatus ühe maja ukse juures, millel rippus silt. "Jälle samasugune," öeldi. Sama tekstiga silt oli seal vist rippunud ka filmi algul, aga seda polnud ma vaadanud. Need inimesed tahtsid selles majas korterit üürida, peale seda kui suitsuses majas oli halvasti läinud. Nad olid tulnud siia korterit üürima ka filmi algul ja siis oli juba halvasti läinud. Hääl ütles, et nad ei saa aru, et nad on samas kohas. Käidi uuesti poes, kus oli juba varem halvasti läinud. Hääl ütles, et müüja ei saa millestki aru. Selles linnas elada tahtva grupi kohta ütles hääl, et need inimesed ei saa aru, kuhu nad sattunud on. Ma ei teadnud, kas teistes linnades oleks parem olnud. Maaja seletas, et eelmises majas läks solgitoru katki. Ta ütles, et see näitab, et toidu sisse ei tohi kunagi lisandeid segada. Sellega ta vihjas vist sellele, mida ma enne kraadiklaasiga tegin. Aga mõtlesin, et päris ilma lisanditeta ei saa toitu teha.