Ajalugu. Tee Siberisse.

Täna tundus, et olid pikad rohke dialoogiga unenäod, aga mõnest ei jätnud ma vist midagi konkreetset meelde.

Ühest on meeles, et seal oli kõigepealt mingeid muid asju ja siis lõpuks keegi teatas, et ta on välja uurinud, et Nõukogude ajal olid eestlased rikkamad kui ameeriklased. Ta nimetas seda uskumatuks. Ta lisas, et Nõukogude aja lõpul areng aeglustus ja siis läksid ameeriklased mööda. Algul tundus kogu tema jutt usutav, siis mõtlesin, et ta on vist mingit valepropagandat uskuma jäänud.

Nägin veel unes, et ärkasin hommikul sellepeale, et üks õppejõud hakkas minuga rääkima. Olin magistrõppe järgses õppes, kus tuli kirjutada magistritööst õhem uurimistöö. Õppejõud esitas mulle küsimusi, mis halvustasid minu magistritööd ja nõudsid, et järgmine töö peab olema parem, et see ei tohi enam kasutada ainult kolme raamatut, millest üks on "peedia" (see oli tema sõimunimi entsüklopeedia kohta). Küsisin talt vastu, mitu lehekülge oli tema arvates pikk minu magistritöö kasutatud kirjanduse nimekiri. Ta ütles, et 14. Sellega ta hoopis suurendas arvu. Ta küsis mult, mis on minu uue uurimistöö teema. Ma polnud sellele varem mõelnud, aga ütlesin, et "Fašism ja ränded". Ta küsis, kelle poolt ma olen. Ütlesin, et Itaalia poolt. Kui ta läinud oli, siis mõtlesin, kuidas ma seda uurimistööd kirjutama hakkan. Mul oli ühe ingliskeelse ajaloo raamatu lugemine pooleli. Teema võtsin sellest, et selles raamatus oli tsiteeritud kellegi arvamust, et sõja eesmärk on liikumine. Tahtsin selle lause töösse panemiseks uuesti üles otsida. Mõtlesin töö kokku kuhjata sellistest lausetest. Fašismi puhul oleks saanud rääkida ka Saksa fašismist, aga mõtlesin jälle kirjutada ainult Itaalia fašismist. Itaalia vallutas sõja ajal mitu riiki. Mõtlesin kirjutada eraldi Itaalia ja kõigi tema vallutatud riikide kohta, kui suured seal ränded olid. Edasi mõtlesin, et arvatavasti ei õnnestuks mul nende kohta statistikat üles leida, selle asemel kirjutaksin, millised olid rännete tagajärjed. Mõtlesin, et kui ma jalgpallis Itaalia poolt olen, ei pea ma tegelikult sellepärast veel fašistliku Itaalia poolt olema. Läksin ja rääkisin emale ja isale läbi köögiukse, et see õppejõud pressis mult igasugu lubadusi välja, ma andsin need läbi une ja ei ole isegi kindel, millisele õppejõule täpselt. Ütlesin, kes ta kõige tõenäolisemalt oli. Peale seda nägin köögis ka nimetatud õppejõudu. Mõtlesin, et kui ta minu jutu peale sinna tekkis, siis on kõik võimalik. Mõtlesin, et võibolla tahtis ta sellega, et ma tema jutu järgi kasutasin ainult kolme teost, öelda, et kolme teost kasutasin põhjalikumalt. Isa vaidles mitme ajaloo õppejõuga. Ta rääkis, et valimistest rääkides saab panna viite eraldi iga ringkonna häältearvule ja kokku tuleb väga palju viiteid. Ütlesin isa kaitseks, et raamatu saab alati teha nii, et selles ei ole ühtegi viidet. Vastati, et seda küll, aga valesti on hoopis teised asjad. Küsiti veel, et kui viiteid ei ole, kuidas siis asjad üles leitakse. Mõtlesin selle üle, et kas keegi hakkaks neid otsima.

Nägin unes, et mul oli üks üldajaloo eksam tegemata. Eelmisel aastal olin käinud selle loengutes ja märtsis oli olnud eksam, kuhu ma polnud läinud. Nüüd oli jälle märts. Otsisin konspekti üles ja hakkasin õppima. Ma ei teadnud, kas kuskil on olemas ka paber, kuhu on nimed ja aastaarvud välja kirjutatud või pean selle alles koostama. Konspektis oli lünki, nende kohta mõtlesin lugeda teosest "Üldine ajalugu". Läksin isa toast vastavat köidet võtma, aga nägin, et ühtegi selle teose köidet ei ole enam oma koha peal. Lõpuks leidsin siiski üles, et need on pandud riiulivahe allapoole. Ma polnud neid kohe ära tundnud, sest varem olid nad uhkete selgadega, aga nüüd kulunud. Mõtlesin, et ma ei tea ju tegelikult, millal on sel aastal eksami aeg. See ei pruugigi olla märtsis, vaid võib seekord olla ka juunis.

Nägin unes, et Eestis oli maapind nihkunud. Isa ütles, et kirjastuse joonelt lahkutaks, aga ma ei saanud aru, kumba üle Emajõe minevat silda ta kirjastuse jooneks peab, seetõttu lamasin voodis edasi. Nõuti, et süüdlaseks maapinna nihkumises kuulutataks president Meri, kes tuleb preemiast ilma jätta. Vastati, et tema pole süüdi, küll saab aga süüdlasteks kuulutada eriala spetsialistid, kes oleksid pidanud vurride süsteemiga kindlaks tegema, kus on maapinnas õõnsusi. Sellest järeldasin, et ekslik võib olla ka arvamus, et Eestis ei saa suuri maavärinaid olla. Mõtlesin, et kui maapind veel nihkub, võib mulle laepaneel pähe kukkuda. Arvatavasti oleksin üks väheseid, kes meie majas sel juhul surma saaks, sest enamus ei oleks samal joonel. Mõtlesin, et püian siiski rahulikuks jääda.

Nägin unes, et mõtlesin, kui palju mul artikleid on ilmunud, kas neist saab kogumiku koostada. Mäletasin, et ajakirjas "Keel ja Kirjandus" on mul ilmunud mitu artiklit. Läksin kooli. Tänaval oli palju minu vanuseid inimesi. Esimene tund oli klassis 112. Jäin sinna hiljaks. Õpetaja ütles, et keskmise rea teises pingis istuv Ivar laseks mind enda kõrvale istuma, muidu ta ei saagi enam minu kõrval istuda. Mõtlesin, et see on nagu minu unenägudes, kus tegeletakse sellega, kes kelle kõrval istub. Ivari kõrval istus juba keegi, keda ma ei tundnud. Taipasin, et see ongi unenägu. Kõndisin siiski edasi. Kuna kõik kohad laudade taga olid juba kinni, siis istusin eelviimase laua kõrvale. Varsti jäid uksepoolse rea kaks esimest pinki tühjaks, sest Tristan ja teised seal istunud poisid tulid ka tahapoole istuma. Õpetaja tegi neile selle eest etteheiteid. Mõtlesin, et selles unenäos näen, milline oli minu kooliaeg. Tegelesin kooliajal õpetajaga võitlemisega, ja õppimine polnud mulle tähtis, sest teadsin, et suuri tegusid hakkan tegema kunagi hiljem. Ma ei osanud veel eriti kirjutada, aga tegelesin sellega rahulikult, sest teadsin, et kunagi hakkan hästi kirjutama. Peale neid mõtteid võitlesin väikses köögis Ivariga. Mõtlesin, et väga pikk unenägu. Hakkasin kolmele või neljale imikule mingeid asju õpetama. Olin kuskilt hiljuti kuulnud, et imikud kardavad rääkimist, sellepärast ma neile rääkimist ei õpetanud, vaid muid asju. Kui ma oleksin nendega rääkinud, oleksid nad püüdnud omavahel samade sõnadega rääkida ja nende oma häälitsuste abil oleksid kiiremini rääkimise selgeks saanud. Lõpuks ütles nende laste omanik mulle, et ma nad rääkima ka õpetaksin. Hakkasin seda tegema. Kõige vanem lastest oli ka juba 6-aastane. Aga nüüd sai ta rääkimise kiiresti selgeks. Nooremad lapsed said selle selgeks temaga üheaegselt. Hakkasime mingi seltskonnaga Siberisse minema. Näitasime üksteisele, et küüditamisest jäänud veoautode rattajäljed on ikkagi veel nähtavad. Siis tuli kellelegi meelde, et küüditati ju rongidega, mitte veoautodega. Sellest järeldati, et veoautod on sõitnud mingi muu eesmärgiga, arvatavasti tegeleb Venemaa ka tuumarelva valmistamisega. Ja küüditatud pandi tööle tuumarelva valmistajatena. Tee ääres oli igasugust koli, nagu rongid. Kui venelaste sõjavägi mööda läks, peitsime ennast nende eest sinna alla. Osasid siiski märgati ja nad võeti vangi. Kui sõjavägi möödunud oli, läksime kahekesi edasi. Jõudsin ühe linna majja, kus toodeti masinaid. (See oli Tähe tänava lõpu moodi koht.) Läksin ühte uutmoodi väiksesse valgesse kiirabiautosse. Sain kohe selgeks, kuidas seda juhitakse. Lükkasin sellega muud masinad eest ära, nii sain tee vabaks ja hakkasin venelaste eest põgenema.