Pealkirjad ja autorinimed

Istusime kirjanduse tunnis. Nimetasin kahe eepose pealkirju, millest üks oli "Nibelungide laul", vaadates neid riiulist raamatuselgadelt. Pinginaaber tahtis kontrollida, kas ma neid pealkirju järgmisel hetkel ka mäletan. Ma ei vastanud midagi. Pinginaaber järeldas, et ma lugesin ainult selgadelt maha ja tegelikult ei tea neid pealkirju. Selgitasin, et ma nii lihtsatele küsimustele ei vasta. Seda oli varemgi juhtunud, et mind seetõttu rumalamaks peetakse. Lisasin, et ma kontrollisin ainult, kas pealkirja teine täht on i või on seal ie. Õpetaja loetles palju välismaa kirjanike nimesid ja kirjutas neid tahvlile. Sinna ma hästi ei näinud, kuigi istusin esimeses pingis. Kirjutasin tunnis palju rohkem lehekülgi konspekti kui nooremates klassides, aga pahandasin, et selline tund on mõttetu. Sama hästi võiksin ma kirjanike nimesid ajalehest või raamatust lugeda. Nii palju autoreid nagunii lugeda ei jõua. Istusin tagapool pingis. Üks poiss läks klassi ette õpetajaga rääkima. Õpetaja tõusis kikivarbule ja oli niiviisi poisist palju pikem, poiss oli isegi keskmisest lühem. Pahandati, et õpetaja paneb niimoodi poissi ennast halvasti tundma. Õpetaja läks klassist välja, poiss istus naerdes kohale tagasi.