Kolm kirjandusõhtut

1.

Algab kirjandusõhtu minu luule teemal. Laval on Õhtujuht, Kloun ja Prokurör. Lisaks on saalis kuulajaid.

Õhtujuht alustab: "Tere õhtust! Alustame algusest. Simo Runneli esimene luulekogu oli "Maailmakord" ja selle esimene luuletus samuti "Maailmakord". Mida sellest luuletusest arvata?"

Kloun vastab esimesena: "See on naljakas, et raamatul ja luuletusel on sama pealkiri. Siis võiks avaluuletus olla kõigi teiste luuletuste kokkuvõte. Aga seda see ei ole, sest selles luuletuses sajab lund, aga tagapool lendab kapsaliblikas ringi. Nii et autor oskab lugejaid üllatada, ta ei kirjutagi sellest, millest pealkiri räägib."

Prokurör jätkab: "Kas ma pean nüüd süüdistama autorit või eelkõnelejat? Peasüüdlane on autor, sest tema selle luulekogu kirjutas. Eksitava luuletuse tõttu peab ta raamatu ostjatele raha tagasi maksma. Selles luuletuses on ta ise päike, aga tagapool poeb ta päikse eest keldrisse varjule. Aus inimene ei varja ennast. Avaluuletuses tahab ta, et lugejad tema eest palvetaksid, aga töö eest peab ka palka maksma. Seetõttu peab ta raamatueksemplaride tagasiostmiseks maksma raamatu alghinnast rohkem."

Sõna võtab Õhtujuht: "Seega on meil kaks erinevat arvamust. Klounile teeb raamat nalja, aga Prokuröri teeb see kurjaks. Mina olen vahekohtunik ja teen vahepealse otsuse, et see luuletus on halenaljakas."

2.

Toimub kirjandusõhtu minu teise raamatu "Uneriik" teemal. Laval oleme mina ja Kirjanduskriitik, saalis on kuulajaid.

Mina alustan: ""Uneriik" on raamat, mis on pealkirja saanud selle järgi, et see sisaldab unenäokirjeldusi. Suurem osa luuletusi küll ei ole unenäokirjeldused, aga üldpealkiri tuleb sellest, et ka teised luuletused sobivad nende unenäokirjeldustega kokku. Esimese raamatu pealkiri oli "Maailmakord" ja raamat rääkis kogu maailmast, teise raamatu pealkiri on "Uneriik", mis on kitsam ja on põhjendatud sellega, et raamat räägib ühe inimese, mitte maailma kõikide inimeste unenägudest."

Kirjanduskriitik jätkab: "Raamatu pealkiri ei ole hästi läbi mõeldud. Freud on öelnud, et unenäod on seksuaalse sisuga, aga siin on kooli ja lapsepõlve teemalisi luuletusi, need kas ei ole unenäokirjeldused või on see pedofiilia."

Vaidlen vastu: "Freudi teooriad on vananenud. Pärast teda tuli Jung, kes ütles, et unenägude temaatika on laiem. Ja mina mäletan, et ma nägin juba lapsena unenägusid, ma võin lapsepõlve omasid ka riimi panna."

Sõna võtab Kirjanduskriitik: "Freud on ikkagi kuulsam kui Jung. Autori autoriteet sõltub sellest, mitu korda on talle viidatud."

Mina vaidlen vastu: "Ülikoolis õpetati, et uuem teos on vanematest väärtuslikum. Vanemale autorile on sellepärast rohkem viidatud, et ta on kauem olemas olnud. Minu raamat on aga viimane sõna unenägude teemal."

3.

Aastaid hiljem pean jälle ühel kirjandusõhtul esinema. Selle ettevalmistamiseks otsustan kirjutada luuletuse oma kolmanda raamatu "Ajalugu unenägudes" kohta. Võtan välja oma luuletuste kaustiku, märgin servale daatumi ja seejärel panen kirja uue luuletuse:

""AJALUGU UNENÄGUDES"

Mu kõige paksem raamat see,

mis trükis ilmunud.

Kui läbi sai mu koolitee,

ta olen koostanud.

Und nägin hulgal teemadel

ja kirja panin need.

Mind ajas-ruumis eemale

viis magades mu tee.

Hea õppija teab une pealt,

mis juhtus ajaloos.

Kuid raamatus on rida-realt

mul fakt ja luule koos.

Und olen näinud hiljemgi

ma oma elus veel,

kuid ainult selles raamatus

on selline süsteem."

Joonistan luuletuse alla illustratsiooni. Seni olen ma selles kaustikus luuletusi illustreerides lähtunud tekstist, aga täna joonistan midagi juhuslikumat. Pildi alla kirjutan:

"Kommentaarid:

1) Kunagi ütlesin ühes kõnes, et ma ei kirjuta luuletustele seletuskirju, tegelikult võib ka kirjutada.

2) Olen juba teinud mõttes ja kirjas kirjasõbrale luuleanalüüse, siia kaustikusse kirjutan esimest korda.

3) Luuletuse järgi on ülikool osa kooliteest, aga vahel olen kooli ja ülikooli eristanud.

4) Ka ülikooliga seostamine on ümardamine, sest "Ajalugu unenägudes" koostasin umbes kaks aastat pärast ülikooli või magistriõppe lõpetamist.

5) Illustratsioon luuletuse all on läbi mõtlemata, aga pilukil silmi võiks seostada magamisega.

6) Luuletuses ei pea ma tõlgitud ja koostatud raamatuid enda raamatuteks, neid on paksemaid.

7) Tegelikult ei tea keegi täpselt, mis on ajaloos juhtunud.

8) Võibolla ainult selles raamatus on selline unenägude süsteem, kuid raamatu ülesehitus jäljendab levinud ajaloo üldkäsitluste põhimõtet.

9) Luuletustest jääb mulje, nagu sisaldaks raamat kõigil teemadel unenägusid, tegelikult on haare küll lai, aga piirdub eelkõige ajalooteemaga.

10) Ma olen und näinud ka varem, raamatusse pole pandud ka varasemaid unenägusid."

Panen kaustiku kinni, unustades joonistada teksti alla tavakohast illustratsiooni. Otsustan, et ma ei õpi kirjutatut ürituse jaoks pähe, vaid improviseerin midagi koha peal. Aga mulle hakkab kommentaaride kirjutamine meeldima. Võtan joonistusploki ja jagan seal järgmise valge lehekülje joonega pooleks, et täita pool lehekülge pildi ja teine pool selle kommentaaridega.