Olen avaldanud viimasel ajal seitse tõlget neljast S. Kisfaludy (1772–1844) luuletusest – neljast riimilise variandi ja kolmest ka parema või halvema riimideta versiooni. Nüüd võiks neid luuletusi ka kommenteerida. Luuletused ei ole sisu järgi välja valitud, vaid loen ungari keele lugemikku järjest ja järg oli lihtsalt sellises kohas. Olen varem avaldanud ungari keelest puudulikumaid tõlkeid või refereeringuid, aga nüüd on grammatika selgem ja lisaks hakkasin kombineerima oma oskusi tehisintellekti nõuannetega, seetõttu tulid viimased tõlked enda arvates juba sama hästi välja kui varem inglise, saksa või vene keelest, kuigi ungari keel on veel aeganõudvam.
Kisfaludy luuletused on minu jaoks liiga traagilised. Ma olen kirjandusajaloost lugenud, et traagilise teose avaldamine võib põhjustada enesetapulaine. Tõlgete riimilised variandid on riimideta tõlgetest siiski natuke naljakamad, tehisintellekti sõnul ei esine koomikat ka ungarikeelsetes riimilistes originaalides. Seega annab autori meeleolu ehk paremini edasi riimideta variant, mis on ka sobivam analüüsimiseks. Aga pähe jäid mulle ainult riimilised tõlked, hiljem saab võrdlusi teha meeles olevaga.
Mul on autoriga ka sarnasusi. Mulle meeldivad samuti loodus, lapsepõlv ja riimid, mind samuti pilgud häirivad. Aga ühes kõnes ma ütlesin, et ma tahan, et luuletus oleks ilus ja naljakas, ühe blogisissekande pealkirjaks panin "Tõsidus tüütab". Need neli tõlgitud luuletust tunduvad autoril olevat kirjutatud depressiooni ajal. Võibolla läks tal see hiljem üle, sest tema teine lugemikus tsiteerimisele tulev luulekogu on rõõmsama pealkirjaga. Kuigi mõlemad pealkirjad räägivad armastusest, mistõttu kumbki raamat ei saa olla minu lemmikraamat.
0 vastukaja:
Postita kommentaar