Lumisel mäeküljel
sa, oja, pääsesid valla.
Millised puud, millel okkad küljes,
kohiseks kurvalt, kui
satuksid nende alla
ja hulguksid seal,
kus ette jääks kalju ja
puu,
pisarad palge peal,
kuni kord vaevalist merre
viiks ojasuu.
Sa oled nagu minu elu võrdkuju –
oma teed nutta tihkudes
uju,
ette jääb ääretu ülekohtu püünis,
elu
piinarikkaks teeb saatuse küünis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar