Oli juba augustikuu, kui mulle jõudis kohale, et mul jäid juunis eksamid tegemata. Ma olin sel päeval puudunud, kui eksamite ajad öeldi, ma polnud neid ka hiljem välja uurinud. Nii ei pruukinud ma järgmisse klassi pääseda. Mind võidi suunata mõnda teise kooli, aga teises koolis võidi rohkem kiusata. Mõtlesin, et võibolla eksameid ei olnudki, võibolla algul ainult öeldi, nagu need toimuksid, et õpilased õpiksid. Aga eksamid pidid siiski olema, sest ma teadsin kindlalt, et valmistuti üheks eksamiks, mis ei olnud mulle kohustuslik. Muidu oleks võinud lihtsalt kooli pooleli jätta, aga nüüd oli uus seadus vastu võetud, et keskkooli lõpuni on kool kohustuslik. Matemaatika õppimine tundus mõttetu. Aga võibolla matemaatikat õppimata poleks osanud tööd ka teha. Kõndisin kanali ääres ja lumi oli maas. Lumel oli suusarada ja selle peale oli uuristatud arv 39. Lähemal vaatlemisel isegi 399. Ilmselt keegi nummerdas oma hooaja treeningpäevade arvu.
*
Lähenesin autole, mille juures seisis rühm inimesi. Üks naine vaatas mitu korda selja taha minu poole. Siis hakkas ta edasi kõndima. Varem olin ma olnud tänaval kõige kiirem jalakäija, aga nüüd olin nõrgemaks jäänud ja olin kõige aeglasem. Minust kõndisid kõik järjest mööda. Proovisin hoogu lisada, et neist ise mööduda. Jõudsin oma trepikotta. Sellesse sisenes minu ees see enne selja taha vaadanud naine. Selgus, et ta oli minu poole vaadanud sellepärast, et ta oli naaber. Enne ei öelnud ma talle tere sellepärast, et ma ei tundnud teda teises kohas ära, nüüd ei öelnud sellepärast, et me kohtusime juba varem.
0 vastukaja:
Postita kommentaar