Keeltekaart

Olime laagris. Seal oli veekogu. Kuna mul ujumispükse ei olnud, otsustasin minna vette lühikeste teksapükstega. Vend arvas, et nendega ei sobi ka teiste nähes minna. Kavatsesin siiski minna ja pärast neil jalas kuivada lasta. Läksin veekogu juurde. Seal tuli vastu õpetaja Käsnar, kes oli olnud meie algkooli ujumisõpetaja. Ta ütles, et ma pean ujuma.

*
Räägiti, et üheastmelist teaduskraadi ei ole olemas, maksab alles doktorikraad. Mõtlesin arstile rääkida, et ma pean ikka dokroriõppesse astuma. Joonistasin väljamõeldud maade kaardi. Väike vennapoeg küll ei teadnud, mis paberil on, aga ta esitas selle kohta küsimusi, mis näitasid, et vähemalt osaliselt sai ta aru. Mängisin kaardil, et üks riik vallutas teise ära. Selleks värvisin nad pliiatsiga ühte värvi. Teised riigid olid veel värvimata. Aga edasi kavatsesin mängida, et uue ala vallutamisest muutub vallutajariik tugevamaks ja hakkab vallutama tükke ka muudest riikidest. Kirjutasin kaardile, et vallutajariigi rahvaarv on 21 ja vallutatul 18 miljonit. Hakkasin värvima alasid, kus veel vallutajariigi keelt räägiti. Teistes riikides oli tükke, kus oli seda keelt. Ükski neist tükkidest ei asunud mere ääres, kuigi põhiriik asus. See keel oli soomeugri keel. See tähendas, et selle rääkijatega alad pidid olema hõredalt asustatud ja külmad. Hakkasin värvima teist värvi pliiatsitega ka muude keelte kõnelejate alasid. Ainult sõda alustanud riigis räägiti igal pool ühte ja sama keelt, mujal osas riigist. Sõda alustanud riik oli ükskeelne sellepärast, et seal oli läbi viidud sundümberrahvustamine. Hall ja must pliiats olid üksteisest raskesti eristatavad. Väikeste riikide piirkonnas räägiti osalt vanahiina ja osalt ürghiina keelt. Kuna erinevaid pliiatsivärve oli vähem kui erinevaid keeli, siis ma ei tähistanud ühe värviga ühte keelt, vaid ühe keelkonna.