Olin koolis. Meile tuli uus õpetaja. Ta teadis minust midagi juba varem, seetõttu oli ta mind nähes rõõmus. Ta hakkas tunni jooksul korduvalt mulle küsimusi esitama. Vastasin kõigile küsimustele. Ühele vastates alustasin asjast, mida ma olin ükskord juba varem rääkinud. Üks tüdruk tegi mulle märkuse, et mina olen see, keda teised kõige vähem kuulata tahavad. Vastasin, et rääkigu siis ise. Jäin vait. Mõtlesin, et nooremana ma poleks osanud sellele tüdruku märkusele midagi vastata, aga nüüd oskasin.
*
Vene keele õpetaja hakkas kontrollima, kas õpilastel on töövihikust kodune töö tehtud. Mõtlesin öelda vabanduseks, et mul on tegemata, sest ma sellest tunnist puudusin, kus see ülesanne anti. Aga nüüd oli ülesande andmisest juba nädal möödas. Kõiki koduseid ülesandeid samaaegselt teha ikkagi ei saanud. Õpetaja vaatas hinnetelehte, kuhu eelmine selle aine õpetaja oli mulle hindeid pannud. Mul oli seal erinevaid hindeid, aga praegune õpetaja ütles, et kui osad on kahed, siis paneb tema ka mulle kahe. Lootsin, et ta muudab otsust. Õpetaja kirjutas tahvlile koduse ülesande, et üliõpilased peavad ühte teksti ühe kindla tõlkeprogrammiga lugema. Rääkisin oma pinginaabrile, et mina seda ei tee, ma olen mõnda võõrkeelt tõlkeprogrammiga lugenud, aga kolme ma olen lugenud sõnaraamatuga. Mulle tuli meelde, et nüüd ma oskan neid juba ilma abivahendita ka lugeda. Ütlesin, et sõnaraamatuga tuleb parem tõlge kui tõlkeprogrammiga. Ma ei saanud juba sellepärast seda tõlkeprogammi kasutada, et ma ei teadnud, kust ma selle internetist üles leian.
0 vastukaja:
Postita kommentaar