Elena Bacchin. „Our Botany Bay“: The Political Prisoners of the Risorgimento and the Sentence of Deportation. // Journal of Modern History. Volume 95, Number 2, June 2023.
Mõtlesin, et loeks midagi Itaalia ajaloo magistritööst erineva perioodi kohta. Juba esimeses kätte võetud ajakirjanumbris oli vastav pikem artikkel olemas. Selle teemaks on poliitilised karistuse Itaalia väikeriikides 19. sajandi risorgimento ehk Itaalia ühinemisliikumise ajal.
Olen lugenud romaanist „Garibaldi“, et selle Itaalia ühendamist pooldanud nimitegelane oli vahepeal vanglas piinamisel ja vahepeal võitles Lõuna-Ameerikas. Ka nüüd loetud artiklis öeldakse, et poliitilisi süüdlasi saadeti nii maalt välja kui ka pandi vanglasse. Maalt välja saatmisi olevat olnud vähem kui mujal, sest Itaalia riikidel ei olnud oma kolooniaid.
Mõtlesin, et kui Itaalia ühendada püüdja saadetakse ühest itaaliakeelsest riigist teise, siis ta saaks seal samasugust tegevust jätkata. Aga väljasaatmiskohtadena mainiti Brasiiliat, Ameerika Ühendriike ja Ungarit. Võrdlusi oli ka teiste riikidega, sealhulgas Venemaaga, mis haakub ka Eesti ajalooga.
Mõtlesin, et väljasaatmisel võis tol ajal olla suurem mõju, sest 20. sajandil Eestist põgenenud hakkasid meile saatma eestikeelseid raadiosaateid ja praegu võiksid ühendust võtta interneti teel, aga artiklis vaadeldud ajal olid vahemaad suuremad. Teiselt poolt ei olnud nii läbipääsmatut raudset eesriiet nagu hiljem.
Tuleb ka välja, miks kolooniate puudumisel on raskem inimesi maalt välja saata. Ameerika riigid valisid, keda nad vastu võtsid, ka nemad ei tahtnud endale eriti poliitiliselt rahutuid inimesi. Demokraatlikule riigile võiks ju poliitiliselt aktiivne kodanik sobida, ta võiks keskenduda mässamise asemel valimiskampaaniale.
Kirjutatakse, et karistatavatele anti valida, kas nad eelistavad maalt väljasaatmist või vanglakaristust. Mõni eelistas ühte ja mõni teist, mõni muutis eelistust. Ka eestlastest oli Päts nõus vanglas istuma, et kodumaale tagasi pääseda. Kriminaalkuritegude puhul on räägitud, et mõni inimene soovib vangla toidule vaesuse pärast.
Kirjutatakse, et romantilise kirjanduse mõjul peeti Itaalias poliitilisi süüdimõistetuid kangelasteks, keda tagasipöördumisel tervitati. Varem olen lugenud, et Itaalia on ka mittepoliitiliste süütegude osas maffiamaa, Sitsiilias ei pidavat maffia liikmed ennast halbadeks inimesteks.
Artiklis kirjutatakse, et poliitilise karistuse saanud vabaduse eest võitlejaid peeti märtriteks. On räägitud ka ristiusumärtritest, aga olen kuulnud ka vanasõna, et loll saab kirikus ka peksa.
Paavsti kohta mõtlesin, et ühelt poolt oli ta ühe sellise väikeriigi valitseja, teiselt poolt kõigi katoliiklaste kirikupea, paavstid on ajaloos pannud inimesi ka kirikuvande alla, mis kehtib kaugemalgi. Aga katoliiklikud maad on ka omavahel sõdinud.
Artikli järgi hindasid itaallased vabadust. Mõtlesin, et Mussolini ajal taheti itaallaste asualade ühendamist jätkata ja ka muid maid vallutada, aga siis hinnati vabadust vähem, võibolla hinnati vägivalla tarvitamise vabadust.
Võiks otsida, mida on öelnud Garibaldi kohta Põhjaliiga, mis tahtis 20. sajandi lõpul Itaaliat uuesti lagundada. Siinkohal tegin itaaliakeelse otsingu ja lugesin leheküljelt https://www.huffingtonpost.it/politica/2023/06/30/news/cera_una_volta_leroe_degli_immondi_ora_la_lega_scopre_garibaldi-12540941/ tõlkeprogrammiga välja, et Põhjaliiga on varem Garibaldi kujulist nukku põletanud, aga nüüd suhtumist muutnud ja tema ausambale lilli pannud, kuna peab teda siiski Itaalia kangelaseks.
0 vastukaja:
Postita kommentaar