teisipäev, november 21, 2023

Sünnipäevasündmused




Lugesin paari päeva eest "Loomingust" isa sünnipäevaintervjuud. Ütlesin talle, et ühe asjaga ma polnud nõus. Intervjuus oli öeldud, et internetis toimub pidev sõimamine, aga nendel lehekülgedel, mida mina avan, pole ammu sõimu olnud.

Täna toimus ülikooli raamatukogus näituse avamine koos kahe raamatu esitlusega. Krista Aru rääkis oma kõnes, et isa hindab ausust ja töökust. Mõtlesin, et Jaan Tõnissoni on Aru kiitnud täpselt samade sõnadega.

Ilona rääkis näituse koostajana, et talle meeldis luulerida "On maantee ja maanteel käänak", ta juhindus näitust koostades sellest. Isa polevat siiski üheselt mõistetav autor, lugeja võivat luuletustest valesti aru saada. Mõtlesin, et isa luuletused on keskmisest autorist arusaadavamad, muidu poleks need nii kergesti meeldejäävad.

Mart Jagomägi rääkis, et ilmunud on kaks raamatut, isa enda soovil tema luulekogu "Mõru ning mööduja" kordustrükk ja Rein Veidemanni algatusel ning Jagomäe koostamisel isa kohta kirjutatud raamatuarvustuste valimik koos täiendustega isalt endalt. Jagomäe sõnul ei ole tähtis ainult autori enda mõte, vaid ka lugejapoolne vastuvõtt. Ma tean, et "Mõru ning mööduja" kordustrükile eelnes juba varem luulekogu "Punaste õhtute purpur" oma, mille kohta lugesin hiljuti "Maalehe" kalendrist, et see on küsitluse tulemuse kohaselt isa hinnatuim raamat. Lugejapoolse vastuvõtu kohta mõtlesin, et lugejale ütleb vahel kirjandusõpetaja või keegi teine, et tema hinnang on vale.

Sõna sai ka isa ise, kes tegi nalja, et 85 pole nii tähtis sünnipäev kui 100, aga võibolla publik ei jõua toda tähtpäeva ära oodata. Ühtlasi tuletas ta meelde, et sünnipäev on ka 50. pulma-aastapäev, nagu ta on pulma-aastapäeva ka varasematel sünnipäevadel meelde tuletanud.

Sõna pakuti lillede kinkijale. Teaduste Akadeemia esindaja ütles, et ta on isaga samas koolis õppinud, kuigi kümneaastase vahega. Ma pole õppinud isaga ei samas koolis ega samas kõrgkoolis, aga täna esines ka minu koolivend Karl Laanekask, kes mängis vaheaegadega kolme isa sõnadele tehtud viisi instrumentaalselt, aga ei laulnud. Ta ei täpsustanud, milliste luuletuste viisid need on. Esimest viisi ei tundnud ma ära, teise tundsin poole pealt ja kolmanda kohe. Teine lillede kinkimise kõne oli lühem ja ma ei saanud selle sisust täpselt aru.

Näitust ma täna veel ei vaadanud, sest käin raamatukogus ka teistel päevadel. Enne ja pärast kõnesid lugesin lugemissaalis lühidalt saksakeelset entsüklopeediat.

0 vastukaja: