Rahe käest kooli

Kõndisin tänaval. Rahet hakkas sadama. Kartsin, et raheterad võivad minna eluohtlikult suureks, seetõttu panin portfelli pea peale. Mind tabasid ainult väiksed raheterad. Aga ühes kohas maas nägin ka ohtlikult suuri. Läksin üle tee. Jõudsin varjualusesse, kus seisis ka Peeter. Ta ei öelnud mulle tere, aga kui mina esimesena rääkima hakkasin, siis ikkagi vastas. Tema selja taga oli veel klassikaaslasi. Üks rääkis, kuidas ta viimati kedagi aidsi nakatas. Ühte klassikaaslast nähes läksin igaks juhuks tuldud teed tagasi. Jõudsin koolimajja. Ma ei läinud oma klassi tundi, vaid ühte teise. Istusin seal ukse juures maas ja lugesin raamatut. Minu lähedal oli veel oma tunnist puudujaid. Üks range õpetaja tuli uksele ütlema, et inimesed peavad enda tundi minema. Ma ei teinud temast välja. Suurem osa õpetajaid poleks sellist nõudmist esitanud. Ma mäletasin, et varem on öeldud, et keskkoolis pole enam tundides käimine kohustuslik, kuigi ülikoolis oleks jälle olnud.