Olin kirjastuses arvuti taga. Mulle tuli meelde, et direktori arvutit ei tohi kasutada. Mõtlesin, et ma ei kasutanudki, vaid mulle tuli unenäos meelde varasem aeg, kui veel tohtis. Ruumis oli algamas üritus. Öeldi, et kõigepealt räägime luulekogust. Mul oli käes mitu eksemplari ühest teisest raamatust. Ma ei teadnud, mida nendega peab tegema, seetõttu andsin need isa kätte. Kolmest eksemplarist üks kukkus põrandale. Isa pahandas, et mina pillasin selle maha, aga ma vaidlesin vastu, et isa ise pillas. Mõtlesin koduteele asudes, et võibolla tõesti mina pillasin, sest mul on seda varem ka juhtunud. Läksin ühe suure maja trepist alla, kui eespool üks poiss kukkus, veeres mitu ringi ja jäi põrandale lamama. Läksin juurde ja küsisin, kas on vaja kiirabi kutsuda. Poiss vastas, et ei ole. Mõtlesin, et võibolla tegelikult on. Poiss küsis, kas tal silmad liiguvad. Vastasin, et liiguvad küll. Lisaks näitas ta sõrmega lakke.
*
Lugesin magistritöö tausta jaoks raamatut ühe filosoofi kohta. Selle lõpus oli viidatud raamatule teise filosoofi kohta. Esimese raamatu lugemist lõpetades hakkasin kohe lugema seda viidatud raamatut. Ma lugesin tausta kohta rohkem kui ma magistritöö enda kirjutamisele aega kulutasin. Mult küsiti, kas mind tõlkimine ei huvita. Vastasin, et ei huvita.
*
Minu toa ja suure toa vahel rippusid nöörid. Hakkasin neist kinni hoides kätekõverdusi tegema. Mõtlesin pärast internetis kirjutada, et kooliajal ma ei jõudnud teha ühtegi kätekõverdust, aga nüüd jõuan 30. Koolis pandi hindeid, aga ei arvestatud, et ma polnud veel kasvamist lõpetanud. Kui sain 40 kätekõverdust täis, siis lõpetasin. Mõtlesin, et võibolla peaks tegema P. Simsoni eeskujul oma eluaastate arvu. Praegu olin 44-aastane. Mõtlesin, et võibolla ma ei teinudki ühtegi kätekõverdust, vaid kiikusin nööridega. Aga ma olin ulatunud lage ära puudutama, põrandal seistes ma ei ulatunud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar