Blondiinide otsingumootor

Küsisin minuga samas toas magavalt tüdrukult, millised filmid talle meeldivad. Ta ei andnud selget vastust. Seetõttu jätsin ärkamise pooleli. Varsti läksin siiski kööki sööma. Läksin pidžaamaga, et pärast söömist magama tagasi minna. Süia pakuti kooliminejatele. Kuigi mina ei olnud koolimineja, sõin samuti kalatoitu. Uuesti voodis magades ei suutnud ma hetkegi paigal püsida. Vahepeal sõitsin voodi jalgadepoolse otsa suunas, aga ei jõudnud otsani välja, vaid sõit tundus olevat lõputult pikk. Siis läksin üles ärkamata mööda tuba kõndima. Võtsin riiulist raamatu "Madrase minevik ja tänapäev" ning hakkasin seda suvaliselt leheküljelt lugema. Kui varem on seda tüüpi unenägudes loetav tekst mõtteta olnud, siis seekord oli mõte olemas, ainult et laused ei olnud terviklikud.

Ekraanil oli pooleli jäänud üks mäng. Püüdsin aru saada selle reeglitest. Ekraanil oli erinevaid objekte. Proovisin järgi, et sai tõmmata toru ühe objekti juurest teise juurde. Selle järel andis arvuti objektile uued piirid, mis lähtusid tõmmatud joontest, aga olid siiski teistsugused. Seni olid ekraanil kõik riigid väiksed, aga proovisin nüüd joonistada hästi suuri. Euroopa Liit oli Albaania vastu sõda alustanud. Seda võis ette arvata, sest ühes malepartiis, mida ma varem näinud olin, mängiti täpselt samamoodi. Rääkisin, et Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid laiendavad järjest oma mõjuala. Ühed riigid liituvad nendega vabatahtlikult, teisi nad vallutavad sõjaga.

Isa ja ema rääkisid "Meie Kerese" teisest osast. Heuer ei olnud seda valmis saanud, sest tõde ei selgunud. Hiljem oli Tuulik tema käsikirja edasi kirjutama hakanud, aga paistis, et ei saa samuti valmis. Isa ütles, et hakkab seda raamatut kirjutama ainult siis, kui teised valmis ei saa. Ema oli ühe raamatu käsikirja pannud rohkesti viitenumbreid. Viidete vasted pidid tulema raamatu lõpus. Ema küsis isalt, kas taga viitenumbri ette leheküljenumber ka panna. Isa arvas, et ei ole vaja. Kõndisin tänaval peenikeste jalgadega naise taga. See naine oli Google'i Eesti toimetaja. Kui ta ümber nurga keeras, siis ma talle enam ei järgnenud. See naine oli ainus Google'i toimetaja Eestis. Tema tegeleski selle eesti keelde tõlkimisega ja oli vastutav tõlkevigade eest. Olin just lugenud, et Google on blondiinide otsingumootor. See tähendas, et see kuulub naistele. Seni olin alati kujutlenud, et meestele. Lähenes minu magistritöö esitamise tähtaeg. Pidin tööd lühendama. Selle juures oli raske, et pidin otsustama, mis on olulisem ja mis vähemoluline. Olin seda tööd üks kord varem juba lühendanud. Mul ei olnud enam kahju sellest, mis ma tol korral ära olin kustutanud. Töös oli neli peatükki. Igaüks neist tuli teha 25 lehekülje pikkuseks. Esimene peatükk oli natuke lühem, selle arvel võis teised veidi pikemaks jätta. Nüüd sain aru, et olin valesti arvutanud. Peatükid tuli siiski lühendada 50-leheküljelisteks, mitte 25. Natuke tahtsin huvitavamat materjali veel töösse sisse ka panna. Olin ühest kohast teada saanud, et vabadussõjalaste maakondlikud organisatsioonid jagunesid veel omakorda väiksemateks organisatsioonideks. Aga kui ma selle töösse oleksin pannud, siis ma oleks pidanud selle kohta mingi järelduse ka välja mõtlema. Järelduste tegemine ei ole nii lihtne.