Oder, alkohol, purjusolek

Lugesin ühest raamatust odra kasvatamisest. Hakkasin mõtlema, milleks otra üldse kasutatakse. Kõige paremini tean odraputru. Õlu ei tulnud üldse meelde, enne kui raamatu järgmistel lehekülgedel tuli juttu ka õllest. Nüüd mõtlesin, et kas õlut tehakse ainult odrast või millestki muust ka. Küsisin hiljem vennalt. Vend teadis, et nisuõlu on ka olemas. Mina teadsin, et nisust tehakse viina. Kuigi õlut olen elus joonud ainult paar korda ja viina mitte ühtegi, kujutan ikkagi lõhna ja teistele inimestele avalduva toime järgi ette, mis neil vahet on. Täna tuletati meelde veel seda, et nagu mina alkoholi ei tarvita, on ka minu esivanemate hulgas olnud neid, kes ei tarvitanud. Ütlesin kommentaariks, et vanasti organiseeriti rahvast karskusseltside kaudu, nüüd on selle asemel õllesummer. Mul soovitati sel teemal artikkel kirjutada. Vastasin, et mul muud selle kohta öelda ei olegi. Öeldi, et artikli pealkiri on olemas, võib hakata sellele juurde mõtlema. Nii mul tuligi mõte, et võib sellest vähemalt blogis kirjutada. Ei olegi blogis juba tükk aega millestki peale unenägude kirjutanud. Kuigi päris nii ei saa ka öelda, sest unenäod sisaldavad ise erinevaid teemasid. Aga siiski ei ole ma kirjutanud ühtegi asja, mis ei ole unenägu. Vahepeal lugesin unenägusid ka ühest teisest blogist. Selle omanik näeb sageli unes, et joob ennast purju või vähemalt tarvitab alkoholi. See näitab, et ta tarvitab seda ka ärkvel olles. Aga unenägu võib ilmselt purjusolekuks pidada ka seetõttu, et unenäos ja purjusoleku korral on mõlemal juhul asjad segased. Ma täpselt ei tea, sest ei ole purjus olnud. Kui aastal 1985 isa, õe ja ühe "Edasi" ajakirjanikuga neljakesi Haapsalus suvitasime, käisime paadiga sõitmas ja ujumas. Siis öeldi mulle ühel korral, et ma olen merevee joomisest purjus. See oli vist rohkem nali. Teisel korral läksin ülikooli päevil Jakobi tänava maleklubist kodu poole. Selja tagant tuli üks teine maletaja, kes järelikult kõndis tol korral minust kiiremini, aga hilisemal ajal ta saigi tuntuks autoga kihutajana. Ta küsis mult tol korral järgi jõudes, kui vanalt mina jooma hakkasin. Küsimust põhjendas ta sellega, et ma olevat kõndinud ühest kõnnitee äärest teise. Ühel hilisemal korral läksin tänaval ise teistest jalakäijatest mööda. Möödusin tee äärt pidi, siis keerasin tee keskele. See paistis vist selja taha jääjatele samuti tuigerdamisena, sest kuulsin kuidas see naine ütles oma lapsele: "Purjus täiskasvanu." Aga see võis ka olla hallutsinatsioon või katke mingist muust jutust. Igatahes ei olnud ma kummalgi korral alkoholi tarvitanud. Ja teisel korral neist kõndisin nii kiiresti, et kahtlane, kas purjus inimene oleks võimeline nii kiiresti kõndima. "Kliinilise psühhiaatria" raamatust olen küll lugenud, et üks joobe vorm on paradoksaalne joove, mille ajal inimesel ei ole tasakaaluhäireid, aga ta käitub kummaliselt, näiteks võib ootamatult puu otsa ronida. Sellist joovet pidi inimesel vist tavaliselt ainult üks kord elus esinema.