Lilled endale

Magama minnes olin voodisse kaasa võtnud Ameerika presidentide pildid. Presidendid olid reastatud kõige esimesest alates. Osade presidentide kohta ma oskasin näo järgi öelda, mis ta nimi on, enamuse kohta mitte. Kaardilt avastasin, et üks Parma on riik Rootsi ja Norra piiril. Klaus ütles, et maailmas on tekkimas neli riiki, mille nimi on Parma või Barma. Näitasin, et õige Parma asub Itaalia-Šveitsi piiril. Võibolla isegi Šveitsis. Siiski Itaalias.

Ostsin ühel korral linnas käies punaseid pika varrega lilli ja teisel korral siniseid lühikese varrega. Panin kimbud varre pikkusest sügavamatesse vaasidesse, et ema lilli ei näeks. Nüüd oleksid lilled olemas olnud, kui oleks tekkinud vajadus neid kellelegi kinkida. Suurema tõenäosusega kavatsesin need endale jätta. Et mulle keegi kirju ei saatnud, siis kirjutasin kirju ka endale ise. Aga erinevalt Helinast ja Muhvist ei saatnud ma neid endale ümbrikus, vaid kirjutasin kaustikusse.

Põgenesin keset ööd ühe halva naise eest suurde avalikku wc-sse. Aga ta tuli mulle sinna järele, et seal oksendada. Mind püüti äratada, sest kõik pidid koju sõitma. Aga ma ei ärganud, vaid hakkasin läbi une ringi kõndima.

Olin sõjaväes. Tegin sellise teo, mille eest ohvitser käskis mul ajateenijatest esimesena kartsa minna. Ma ei läinud, lootuses, et ohvitser unustab oma käsu ära. Seejuures riskisin siiski sellega, et kartsas istumise aega pikendatakse. Ohvitser käskis ühel kaasajateenijal mind kohale viia. Kui see ajateenija jäi ühte riiulit vaatama, kükitasin tema eest teise riiuli taha peitu. Võibolla paistsin välja. Läksin kaugema riiuli taha päris seina äärde. Mul oli taskus kaks kanamuna, mida mõtlesin kaasajateenijale pakkuda, et ta mind kartsa viimata jätaks. Riiulist möödusid neli tähtsat tsiviilisikut, kes olid sõjaväel külas. Mind nähes nad kõik naeratasid, sest neil oli hea meel, et sõjaväes on minusuguseid erilisi ajateenijaid.