Pühapäevane mõttekäik

Eile öeldi mulle, et ma olen paremäärmuslane. Ütleja ei täpsustanud, mida ta selle sõnaga mõtleb. Ta ei öelnud seda eriti kurja häälega. Raadiost poliitikasaateid kuulates segab see, et räägitakse kurja häälega. Lauldakse selles mõttes paremini. Minu sõnadele pole minu teada tehtud ühtegi viisi. Kui üks kitarrimängija mult küsis, kas ma kitarri mängin, siis vastasin, et ma kirjutan hoopis laulusõnu, aga ühelegi neist pole viisi tehtud. Ta vastas, et annab teha. Arvatavasti polnud ta ühtegi minu luuletust lugenud. Ta oli venelane, aga rääkis eesti keeles. Noored venelased oskavad eesti keelt paremini kui vanad. Noored eestlased oskavad vene keelt halvemini kui vanad. Aga inglise keelt paremini. Puhas eesti keel ja puhas inglise keel on mõlemad ilusamad kui nende segu. Täna olen lugenud blogisid ja ilukirjandust. Raamatut lugesin rõdul. Oli selline tunne, nagu oleksin koolivaheajal maal. Linnas on inimeste hääli rohkem. Maal võivad ka naabrid muusika lõugama panna. Muusika lähedalt kuulates on arvatavasti ilusam kui ta kaugele kostab. Aga venna pulmas läksin teise ruumi sellepärast, et lauldi liiga valjusti. Muusikutel olevat kõrvakuulmine nõrgem kui tavalistel inimestel. Raadios räägiti hiljuti, et Saksamaal oli orkester keeldunud ühte teost mängimast, sest see nägi ette liiga valju heli tekitamist. Helilooja oli solvunud. Koolis kästi noote improviseerida, aga mul ei olnud ettekujutust, milline heli minu kirjutatud nootidele vastab. Noodiõpetuse eest sain paremaid hindeid kui laulmise eest. Teises klassis lootsin, et mind võetakse koori. Aga öeldi hoopis, et ma ei pea viisi. Pärast seda pole ma laulda tahtnud. Kodus lindile olen siiski midagi laulmise sarnast teinud. Seda tegin õpikust võetud sõnade ja enda väljamõeldud viisiga.