Kongressi otsus ja laagri viimane päev

Räägiti, et on olemas selline mäng, et joonistatakse ühepikkuseid kriipsukesi ja pannakse need midagi tegema. Tuli välja, et ma olen seda mängu reeglitest kuulmata mänginud, sest olin ka ühepikkuseid kriipsukesi joonistanud. Ainult et samale pildile joonistasin muudki. Pillel oli venekeelseid ja saksakeelseid taimemäärajaid. Vaatasin neid. Rääkisin, et need võiks olla teistmoodi korraldatud. Neis raamatutes on toodud eraldi sõnajala määramine ja sõnajala leidmine, aga võibolla tahaks ma seda kõike sama märksõna alt lugeda. Hakkasime suures toas pidulauda istuma. Istusin algul teise lauaotsa kui tavaliselt. Aga siis kolisin ikkagi oma otsa, põhjendades seda sellega, et täna on minu sünnipäev. Selles otsas istudes oli halb küll see, et oli raske toast välja pääseda, kui teised ees istusid. Hakkasin sööma heeringat ja pakkusin seda ka teistele.

Peeti idapiiri äärsete eestlaste ja üliõpilaste ühine kongress. Seal otsustati välja surra, kuigi üliõpilased olid vastu. Kapis oli palju õhukesi paberkaantega raamatuid. Tuli selgitada, et mitte kõik need raamatud ei propageeri väljasuremist. Seal oli ka üks pappkantega raamat. Selle olin sinna pannud sellepärast, et see oli mul juba läbi. Ei saanud olla kindel, kas väljasuremine õnnestub, sest osadel vanematel võis sündida palju lapsi. Kõik ei tahtnud lapsi sünnitada, sest polnud kindel, et lapsed kuulaksid sõna. Meie isa oskas lapsed sõnakuulelikeks kasvatada, aga kõigil pole nii suuri oskusi. Pille rääkis, et ühe haiguse põdejad võivad edukalt laua taga töötada, aga tunnevad ennast seejuures halvasti. Ärkasin hommikul laagris. Olin ühes telgis Tooma ja veel mõnede väikeste poistega. Palusin neid, et nad teeks mul silmad lahti. Avasin silmad siiski ise. Täna oli laagri viimane päev. Tundus, et täna enam süia ei anta. Oli vaja veel enne ärasõitu laagri eest maksta. Kaks väikest poissi jooksid ees ja mina nende kannul laagri perenaise juurde. Kumbki väike poiss andis talle 100-kroonise. Mina pidin veel maksma 1000 krooni. Hakkasin kahtlema, kas mul on veel nii palju raha järel. Aga üks väikestest poistest tõmbas siiski minu taskust välja 1000-kroonise ja ulatas selle perenaisele.

Olin õpetaja Volmeri eesti keele tunnis klassis 308. Ta jagas kätte vanu tunnikontrolle. Mulle andis ta neid kaks tükki. Olin saanud mõlema eest viie. Minu pinginaaber Sander oli saanud kahe. See tuli sellest, et ta polnud vastuseid täislausega välja kirjutanud, vaid ainult need sõnad, milles seisnes küsimuse mõte. Kaks lauset oli ta siiski pikalt välja kirjutanud. Nende juurde oli õpetaja teinud linnukese, mis tähendas, et neis on midagi õiget. Aga neis kahes lauses oli just oluline sõna valesti kirjutatud. Ühele tunnikontrollile, mille ma tagasi sain, oli kirjutatud, et tunnikontroll toimus aastal 1988. Vahepeal oli aeg mitu aastat edasi läinud. Õpetaja rääkis, et Narva-Jõesuus said õpilased eksamikirjandi eest keskmiseks hindeks 80. Ta ütles, et Narvas on nõrgemad õpilased kui mujal, aga saavad teistest kõrgemaid hindeid, sest valitsuse komisjon soosib neid poliitilistel põhjustel. Õpetaja jagas kätte ka meie kirjandid, mis pidid olema ühed viimased enne lõpukirandit. Ta rääkis, et mina ja Sander, kes kirjutame jutustavaid kirjandeid, ei oska enam korralikult kirjutada. Mina olin saanud 44 punkti 100-st ja Sander 33. Kätte saadud leht ei olnud õige kirjand ise, vaid ühel leheküljel olin teinud eestikeelseid ja teisel venekeelseid märkmeid. Ütlesin, et misasja, ma sain vene keeles kirjutatud kirjandi eest kõrgema hinde kui osad vene koolide õpilased. Sander ütles nojah. Siis hakkas mulle tunduma, et venekeelne lehekülg on teine kirjand, selle kirjutasin ma hoopis vene keele tunni jaoks.

Vaatasime vihikut, kuhu olin kunagi vendadega koos kirjutanud. Vennad olid kirjutanud huvitavaid asju, aga mina vanema vennana olin otsustanud, et asjad ei käi nii, nagu nemad kirjutasid, vaid nii, nagu mina kirjutan. Minu kirjutatud osa oli lehekülgede ülemises servas, kus viis minu tõmmatud joon läbi terve vihiku. Mina olin arvanud, et uues korteris tegutsev kamp peab jätkama vana korteri kamba tegevust, aga vennad olid vana korteri asjad juba unustanud. Mina olin erinevalt vendadest arvanud, et kamba asjad peavad olema kuidagi tüdrukutega seotud. Tagantjärele oli vihikust näha, et mina hakkan kõigile teistele vendadele vastanduma, sest nemad kirjutasid kõik ühte moodi, mina teist moodi. Tol ajal nad arvasid veel, et see tuleb sellest, et mina olen targem. Nüüd nad enam nii ei arva. Sisenesin majja, kus mängiti mänge. Võis jääda vale mulje, nagu läheksin ma sellesse ruumi, kus on mänguautomaadid. Tegelikult suundusin ruumi, kus mängiti mänge, mille tulemus juhusest ei sõltu.