Jälle esimeses pooles

Tänane malevõistlus oli pühendatud H. Kääbi hiljutisele 80. sünnipäevale. Osavõtjaid oli 10, mõtlemisaeg 12 minutit. Esikohta jagasid 7 punktiga T. Harujõe ja K. Peebo. 3.-4. olid 6 punktiga J. Seljodkin ja A. Abram. Mina sain 5 punktiga 5. koha. Turniiri keskel jõid vastased šampust. Kartsin kogemuste põhjal, et see mõjub minu tulemusele halvasti, aga seekord ei mõjunud. Võibolla oli kompensatsiooniks see, et mina sõin rohkelt maiustusi. Halba tulemust kartsin ka seetõttu, et turniiriks malelist ettevalmistust seekord üldse ei teinud. Aga võibolla mõjus vastukaaluna, et arendasin tähelepanu muul moel, millest andis märku juba eilsete unenäoüleskirjutuste pikkus.

Kõige halvem mäng oli mul esimeses voorus A. Abramiga. Tema tulistas minu lippu, mina lõin etturi ja tulistasin tema lippu, tema lõi minu lipu maha, aga mina tema lippu unustasin lüia, sest vaatasin, et jääksin vähemkvaliteediga. Esimeses voorus olin veel unine, pärast seda läks uni üle. Teises voorus M. Arsti vastu sain avangus enametturi, aga jäin arenduses maha ja üks ettur jäi nõrgaks. Edasi lasid pealtvaatajate sõnul mõlemad võiduvõimaluse käest, lõpuks leppisime viiki. Kolmandas voorus jõudsin J. Seljodkini vastu positsioonilise paremusega lõppmängu, mille võitsin ajaga. Neljandas voorus mängisin A. Põvvatiga, kellele pidin aega ette andma, aga sain võiduseisu ja võitsin ise ajaga. Viiendas voorus mängisin M. Kurega, kellelt lõin ühelt ja samalt väljalt sidumist kasutades kõigepealt etturi ja siis ratsu, mille järel ta alistus. Kuuendas voorus hindasin T. Harujõe vastu seisu üle, jätsin vankri ette ja kaotasin. Seitsmendas voorus andis K. Peebo aega ette mulle, kuigi polnud seda teinud eelnevates voorudes. Jäin nõrgestatud seisus surve alla ja lõpuks murdis vastane kaitsest läbi. Kaheksandas voorus jõudsin H. Kääbi vastu suurema arvu etturitega nelja vankri lõppmängu, lisaks olid minu vankrid aktiivsemad, võitsin veel materjali ja partii. Üheksandas voorus kahisin T. Partsile avangus ratsu kahe etturi vastu. Tekkis segane seis, lõppmängus kaotas vastane vankri, aga tegi järele jäänud "hullu vankri" abil viigi. Võibolla päästis see hoopis mind, sest viimasel käigul märkasin, et mõtlemisaeg hakkab otsa saama.