Luuletus vastuseks

Kõndisin tänaval. Ühe maja ees kohtusin vanamehega, kes vedas posti. Ta andis minu kätte kotitäie õunu ja ütles, et need on Oudekkile viimiseks. Oudekki pidi elama siin trepikojas, aga ma ei teadnud täpselt, millises korteris. Saadetisele oli kirjutatud peale kaks neljakohalist arvu. Üks neist võis olla aadress, kui panna keskele sidekriips. Aga mina mäletasin Oudekki aadressi teistsugusena. Ma ei tahtnud kindla teadmiseta ukse taha proovima minna, sest Oudekki asemel oleks võinud avama tulla tema vanemad. Mõtlesin, et lähen kõigepealt veidi eemal asuva telefoniautomaadi juurde, helistan Oudekkile ja küsin, kas ta elab selles korteris. Vaatasin pakendi tagakülge. Sinna oli Oudekki käega kirjutatud, et need õunad võib kohale tuua ainult see, kes teab tema aadressi.

Lugesin, et 1930. aastatel organiseeris Nõukogude võim välismaal ühe mõrva. Nõukogude Liidust saadetud mõrvaril lubasid saatjad kuriteo sooritamise riiki elama jääda. Teise võimalusena pakuti talle, et ta võib tulla elama Eestisse. Seega selgus, et Eesti suhtes teostatav venestamispoliitika algas juba enne Eesti okupeerimist. Üks minu vendadest oli juhtiv kommunist. Alustasin temaga juttu, et lugesin, et ta on ühe kuriteo eest vastutav. Ta pistis edasi kuulamata jooksu, nagu ta tegi alati, kui keegi kõrvaline isik temaga tööasjadest rääkima hakkas. Juhtiv ametikoht tõi talle suuremat tähelepanu kui ta oleks soovinud. Aga nüüd sain aru, et selle kuriteo eest ta siiski vastutav ei ole, sest see sooritati ammu enne tema sündimist.

Lugesin "Loomingut". Seal oli ilmunud vabavärsiline luuletus, kus autor arutles, kuidas ta peaks riimima. Ta kirjutas, et ta võiks tuua Simo Runneli moodi vildaka riimi. Riimi vildakus seisnes selles, et kahesilbiline sõna riimus sellise sõnaga, mille mõlemas silbis oli häälikuid vahetatud ja millel lisaks ei olnud vist tähendust. Autor jätkas, et ta võiks minu moodi riimida "laama" sõnaga "akalidal". Laama oli Tiibeti usujuht ja akalidal islamiusuliste püha ütlus. Mõtlesin, et mina teeksin sellise riimiga siiski parema luuletuse kui see autor. Proovisin mõttes erinevaid variante ja lõpuks valmis luuletus:
Uskusid paavst ja laama
ja öeldi akalidal.
Kes ei uskunud, hakkasid saama
aru, et Maryl on tall.
Maailma esimene telefoniga edastatud lause oli nimelt inglise keelest eesti keelde tõlgituna: "Maryl on üks väike tall." Ütlesin emale, et seekord on see luuletaja "Loomingus" mind isegi nimepidi nimetanud. Olin varemgi arvanud, et ta minust kirjutab, aga ema ei olnud uskunud. Nüüd otsis ema ise ühe hetkega "Loomingust" minu nime üles ja jäi uskuma, et seekord on tõesti minust kirjutatud. Mõtlesin, et võiks saata oma luuletuse vastusena avaldamiseks. Arvatavasti oleks toimetaja keeldunud. Siis oleksin ähvardanud, et kui seda ei avaldata, siis asutan uue ajakirja, mis hakkab "Loominguga" konkureerima. Edasi mõtlesin, et tegelikult need, kes minu luuletusi ei kritiseeri, ei ole üldse kirjandushuvilised.