Mõttekäik raamatuoksjonitest eilse päevani

Raamatuoksjoneid korraldatavat Eestis alates 1980. aastate teisest poolest. Ühelgi oksjonil polevat veel olnud "Kevade" esimest trükki. Ühte vanematest eestikeelsetest Piiblitest olevat Eesti raamatuhuvilised sõitnud ostma Londonisse, aga olevat ilma jäänud. London hääldatakse inglise keeles teisiti kui eesti keeles. Selle meelespidamisega oli raskusi isegi minu klassikaaslastel inglise keele kallakuga koolis. Praeguseks olevat eestlaste suuline inglise keele oskus paremaks läinud, aga grammatikas tehtavat endiselt palju vigu. Minul oli koolis selline aine nagu ajalehe lugemine, kus tuli ingliskeelset ajalehte ette lugeda ja tõlkida. Tavaliselt öeldi mulle, et hääldus 3 ja tõlge 5, kokku 4. Kui ma polnud jõudnud artiklit enne tundi läbi töötada, sain ka halvemaid hindeid, aga mitte kahte. Vahel ma enne tunni algust vabandasin. Ühel korral vabandasin ilma asjata, sest õppida ei olnudki selleks päevaks tulnud veel seda artiklit, mis mina arvasin. Kui algkooli inglise keele õpetaja küsis mult, kas mul on õpitud, siis valetasin, et on küll. Õpetaja küsis selle peale, mitu korda ma teksti läbi lugesin. Valetasin, et üks kord. Õpetaja ütles, et tuleb lugeda kümme korda. Täna olen üsna palju kordi üle lugenud eilset ülevaadet sünnipäevapeost. Tegelikult oleks võinud teha nii, et iga peol osalenu kirjutab oma ülevaate ja pärast võrdleme. Aga teised ei ole nii suured kirjutajad nagu mina. Kui emale eile sellest mõttest rääkisin, siis ütles ta, et tema oleks kirjutanud hoopis maal käimisest, mitte sünnipäevast.